Kunstimuuseumi koguhoidja Jaanika Anderson viitab ühele oma lemmikkujule, Hermesele.
FOTO: Andres Tennus

Lähme külla Aphroditele, Hermesele, Milose Venusele...

Ajalugu

Ei, mitte Kreekasse, Itaaliasse ega mujale kaugemale, vaid siiasamasse, ülikooli peahoonesse kunstimuuseumi skulptuurimetsa.

Mis siis, et need skulptuurid, kipskujud, valandid või kuidas neid nimetatakse, pole marmorist ega pronksist originaalid, vaid kipsist koopiad. Kunstimuuseumi antiigikogu hoidja Jaanika Andersoni sõnul on nende kohta kõige täpsem öelda valandid.

«Nii oleks skulptuure õigem nimetada valmistamistehnika järgi, sest kujud valatakse vormi. See on pikk ja keeruline protseduur, eriti suurte kujude puhul. Ka erialaselt kasutakse põhiliselt valandi mõistet.»

Jalgadeta Hermes

Ometi on kujude taolise aeglase ja keerulise valmistamismeetodiga imetlusväärselt hakkama saadud rohkem kui saja aasta eest. Jaanika Anderson räägib, et kui näiteks 1877. aastal kaevati Olümpias Hera templist välja 4. sajandil eKr elanud Ateena kujuri Praxitelese ainuke säilinud originaaltöö «Hermes väikse Dionysosega», jõudis selle valand Tartusse juba kahe aasta pärast. «Uskumatu, kui kiiresti pidi tollal esmane teave sellisest leiust levima. Kuju oli tarvis ju välja kaevata, puhastada, määratleda, sellelt vorm võtta, kips vormi valada ja raske ese Tartusse toimetada.»

Sellel koguhoidja ühel lemmikkujul puuduvad jalad, neid asendab kandiline tugi. Olümpia arheoloogiamuuseumis seisab aga Hermes jalgadel, mis leiti hiljem. Niisuguseid näiteid, kus ühel kujul on mõnes muuseumis mõni osa puudu, teises aga olemas, on omajagu. Muuseumid ja erakollektsionäärid olid tavaliselt huvitatud, et väärt leid kiiresti nendeni jõuaks.

Hermese valandi saabumise ajaks oli ülikooli muuseumis antiikkultuuri kogutud juba üle poole sajandi. Jaanika Anderson, kes kaitses selle aasta märtsis doktoriväitekirja «Antiikkunsti retseptsioon: Tartu ülikooli kunstimuuseumi valandikogu Euroopa ajaloolises, ideoloogilises ja akadeemilises kontekstis (1803–1918)», leiab, et kogu järjepideva arengu tagas muu hulgas 19. sajandi ajaloolis-poliitiline ja sotsiaalne situatsioon.

Ta märgib, et aastatel 1803–1914 ei toimunud suuri sõdu, mis võimaldas kogu vastavalt võimalustele ja nägemustele suurendada. «Sel ajal ei olnud kunstimuuseumi arengus tagasiminekuid ega tekkinud seisakuid. See lubas Euroopa muuseumide maastikul 18. sajandi lõpus alanud ja 19. sajandil hoogsalt jätkunud muutused kiiresti ja edukalt üle võtta.»

Rohkem antiikkultuuri

Nii keskenduti 1858. aastast rohkem tolleaegse kunstiteaduse ühele peamisele uurimissuunale – antiikkultuurile – ning Euroopa kipsivalamise töökodadest hakati tellima antiikkultuuri olulisemate teoste kangelaste valandeid. Muuseumi rajamise aegu oli omaks võetud valgustusaja universaalmuuseumi printsiip ning siis püüti koguda tolle aja silmapaistvaid ja ilusaid joonistusi, münte-medaleid, gemmivalandeid, eriti aga graafikat. Varasid osteti Saksamaalt, Prantsusmaalt, Itaaliast ja Venemaalt, kuid saadi ka annetusi.

1802. aastal taasasutatud Tartu ülikool paiknes küll Euroopa kultuurikeskustest üsna kaugel, kuid otsus luua kunstimuuseum teenis valgustusaja ideaali kasvatada igati haritud inimest. Eesti esimest, seega vanimat muuseumi juhtis 34 aastat Saksamaalt tulnud kõnekunsti, klassikaliste keelte ja kirjanduse, kunstiajaloo ja esteetika professor Karl Morgenstern (1770–1852). Kuni peahoone valmimiseni 1809. aastal paiknesid kõik esemed praeguse Raekoja ja Rüütli tänava nurgapealses majas Morgensterni korteri saalis, mille ülikool temalt rentis. Morgensternil oli ka väärtuslik erakollektsioon, mille ta hiljem muuseumile annetas.

Peahoones aula kõrvale asunud muuseum polnud siiski veel muuseum tänapäeva mõistes, sest huvilistele avati see alles 1862. aastal. Eriline on aga aasta 1868, sest siis sai muuseum endale praegused erksate maalingutega Pompeji stiilis ruumid. Jaanika Anderson mainib, et väliskolleegid on Tartu ülikooli kunstimuuseumi ruumidest võlutud.

«Paljud Euroopa ülikoolide muuseumide valandikogud asuvad kahjuks kahvatute hallide seintega ruumides.» Tähelepanuväärne on Andersoni sõnul seegi, et Tartus on valandid avalikult eksponeeritud. «Mitmel pool on need keldrites või ladudes või ka ruumidesse ja koridoridesse kaunistuseks seatud, nagu näiteks Helsingi ülikoolis.»

Skulptuurimetsa

Nii nagu eri ajajärkudel on eelistatud koguda ühtesid või teisi kunstiliike, on moevoolud puudutanud ka kogude eksponeerimist. Kui saja aasta eest paigutati pea kõik ülikooli muuseumis leiduv tihedalt saalidesse, siis hiljem püüti külastajaile näidata vaid osa eksponaate, mis olid gruppidesse kujundatud või asusid eraldi.

Jaanika Andersoni sõnul satub praegu külastaja lausa skulptuurimetsa siiski hoidla remondi tõttu, sest sealt oli vaja kujud välja tõsta. Ta nendib, et suuri originaalkujusid on muuseumides kindlasti üksi seisvana igast küljest parem vaadelda, kuid valandite muuseumides võikski neid rohkem koos eksponeerida. «Oleme selle skulptuurimetsa puhul külastajailt head tagasisidet saanud ning kindlasti jätame neid saalidesse senisest rohkem.»

Ta lisab, et eksponeerimisvõimalusi on mõistagi mitmesuguseid ­– nii temaatilisi kui ka kronoloogilisi. «Vahel on kõik Aphrodited kokku kogutud, praegu on nad meilgi üheskoos.»

Ajalugu pole skulptuuride vastu aga sugugi ühteviisi helde olnud. Kui eelmistel sajanditel olid nad abiks antiikkirjanduse ja -kunsti õppimisel, siis 20. sajandil ei hinnatud klassikalisi iluideaale igal pool vääriliselt ning nad jäid unarusse. Ka Tartu ülikoolis on periooditi rohkem hoolt kantud ühe või teise kunstiliigi eest, kuid klassikalise muinasteaduse muuseumis, nagu oli praeguse kunstimuuseumi vahepealne nimi, polnud skulptuurid kunagi ära unustatud. Vaatamata sellele, kas muuseum kuulus filosoofiateaduskonna koosseisu või oli iseseisev üksus, said üliõpilased alati antiikkultuuriga tutvuda.

Jaanika Anderson ütleb, et ülikoolis on osatud kogusid väga hästi hoida, neid pole peetud kulukaks ega tähtsusetuks. «Rohkem kui 350 skulptuurivalandi tervis on väga hea ja meil on hea meel, et neid nii palju vaatamas käiakse.»

Tartu ülikooli kunstimuuseum on heaks õpitoaks nii põhikooli- kui ka gümnaasiumiõpilastele, rääkimata üliõpilastest.


Kasutatud kirjandus:

  • «200 aastat Tartu Ülikooli kunstimuuseumi.» TÜ Kirjastus 2006.
  • Õie Utter «Metoodiline juhend klassikalise muinasteaduse muuseumiga tutvumiseks.» Tartu 1969.
  • Ene Puusemp «Skulptuurid viivad antiigimaailma.» Tartu Postimees 27. märts 2013.
  • Jaanika Anderson «Reception of Ancient Art: the Cast Collections of the University of Tartu Art Museum in the Historical, Ideological and Academic Context of Europe (1803–1918).» («Antiikkunsti retseptsioon: Tartu ülikooli kunstimuuseumi valandikogu Euroopa ajaloolises, ideoloogilises ja akadeemilises kontekstis (1803–1918).») Dissertationes Studiorum Graecorum et Latiorum Universitatis Tartuensis. Tartu 2015.

Varje Sootak

varje.sootak [at] ut.ee

Jaga artiklit

Märksõnad

kunstimuuseum