Valga-Valka piiril.
FOTO: Wikimedia Commons

Ebaõiglane ruum

Väitekiri

Kuidas võim «lugude» kaudu geograafilist ruumi loob, mõtestab ja ümber kujundab ning miks selles äpardub, ka Eestis, uuris inimgeograaf Jaanus Veemaa.

Kriitilise suuna inimgeograafias nimetatakse piirkondlikke sotsiaal-majanduslikke erisusi «ruumiliseks ebaõigluseks».

Eeldades, et võimu eesmärk on iseend taastoota, käsitlevad selle voolu geograafid seda ebaõiglust võimu teadliku ideoloogilise tootena.

Jaanus Veemaa viskas mõne aja eest Tartu ülikoolis kaitstud doktoritöös sellise ideoloogiakesksuse kõrvale: tema käsitluses loob ruumilist ebaõiglust pigem võimu poliitika ebatõhusus ja vähene integreeritus.

Aga ka äpardumine selle mõistmisel, mida ülepea tähendab «ruum».

Kast

«Üldises plaanis huvitab inimgeograafe sotsiaalse elumaailma ruumiline mõõde.

Selles, kuidas mõistetakse seda ruumi sotsiaalse elumaailma osana, puudub aga üksmeel. See peegeldub nõutusena ka ühiskonna teadvuses.

On olemas näiteks mingi meediaruum, kultuuriruum – aga kõik need ruumid on nagu midagi ähmast, mille olemusest keegi päris täpselt aru ei saa.

Inimgeograafias ja ka enamikus sotsiaalteadustes, kus ruumi käsitletakse, mõisteti veel 1980. aastate alguses ruumi eituse kaudu: ruum pole midagi sellist, mida tehakse, mis ise midagi teeb ega ka midagi sellist, mille tõttu midagi on. Ja suurel määral jätkub selline eitamine praeguseni. Pigem nähakse ruumi nagu mingit kasti, mille sees midagi on, mille sees midagi toimub ja mida siis mingid asjad ja protsessid mõjutavad.

Mõtlesin ka kaua, et geograafia on lihtsalt üks sotsiaalse elumaailma aspekt. Et sotsiaalne elumaailm võiks ollagi fundamentaalselt geograafiline – seda arusaama vaatasin kaua eemalt, kuni lugesin Veiko Sepa magistritööd. Ta kirjeldas hooletult, aga väga loomulikult, kuidas me ise sotsiaalsete olenditena oleme geograafias ja seda oma tegevusega loome.

Jõudsin uurimusteni keele ja geograafilise teadmise rollist reaalsuse kujundamisel. Ja küsimuseni, kuidas geograafia meisse puutub.»

Lugu

«Nüüd vaatlen ruumi just millenagi, mida luuakse ja muudetakse. Ja seda loomist ja muutmist poliitikatesse kaasatud geograafilise teadmise kaudu.

Kuidas mingi kindel ruum poliitikat kujundab? Kuidas poliitika eri keskkondades ümber formuleeritakse ja seda mujal muudetud kujul kasutatakse?

Oluline on siin mõelda just geograafiast kui teadmisest.

Poliitikas kasutatakse seda geograafilist teadmist väga erineval viisil. Näiteks geograafiliste faktidena, kui riikide vahel tuleb piire luua. Või ruumilise valitsemise tehnoloogiatena, milles reaalsus surutakse ruumilistesse mudelitesse. Näiteks kartograafia või ruumilise statistikana.

Mina piiritlen geograafilist teadmist ruumiliste «lugude», nn imaginatsioonidega: kuidas me millestki ruumiliselt räägime, kuidas midagi ruumiliselt ette kujutame.

Ruumilised «lood» esinevad ka meediumites, milles poliitikat vahendatakse. Strateegiad, seadused, määrused, kooliõpikud. Turismiinfo. Ajakirjandus.

Kõik sellised meediumid võivad sisaldada teadmist ruumiliste suhete muutumisest poliitika mõjul. Ja ideaalis peaks need muutused vähendama ruumilist ebavõrdsust.

Aga see lähenemine tähendab ka, et suures osas loob need ruumilised suhted keel.»

Lõim

Ühe uurimusena vaatles Veemaa n-ö Eesti aegruumi loomist taasiseseisvumise-järgsetes geograafia ja ajaloo õpikutes.

«Õpikud on osa üldisest hariduspoliitikast, aga geograafia ja ajaloo puhul toimivad need ka ruumilise sotsialiseerumise poliitika osana. Selle meediumitena.

Ma vaatlesin, kuidas ruumilised «lood» õpikutes kooskõlastuvad integratsioonipoliitika peamiste eesmärkidega. Näiteks, kuidas etnilisi vähemusi nähakse Eesti aegruumi osana? Või kuidas üldse ajalugu või geograafiat mõista?

Sellist ruumilist tuleviku kujutelmist õpikute autoritele väga ette kirjutatud ei olnud.

Olid vaid üldised punktid: Eesti muinasaeg, võitlused, Eesti piirid jne – aga nende sisu oli defineerimata. Sellest hoolimata kirjutasid autorid õpikuid vastavalt peavoolu ootustele ja ka riigi ettekirjutustele. Et tekst läheks kontrollorganist kõige lihtsamini läbi ja õpik kirjastuse jaoks toppama ei jääks.

Seega jäid võimalikud alternatiivsemad lood kaasamata osalt üsna lihtsatel praktilistel põhjustel. Venekeelsed autorid selles protsessis ka õieti ei osalenud ja mitte-eestlaste koht Eesti sotsiaal-ruumilises teadvuses jäi õpikutest seetõttu sisuliselt välja.

Nii saadi Eesti sotsiaal-ruumilisest teadvusest ikkagi selline pilt, mida võim ootas. Aga toetav seos integratsioonipoliitika eesmärkidega, kus peeti samal ajal oluliseks eri rahvusgruppide lähenemist, sellel pildil puudus.»

Mätas

Teiseks vaatles Veemaa ka maakondade visioneerimist aastate 1997–2003 haldusreformi katsetustes.

«Ma uurisin, kuidas reformi käigus kujutleti Eesti maakondade staatust ning kuidas see toetas reformi keskset poliitilist eesmärki vähendada regionaalset sotsiaal-majanduslikku ebavõrdsust.

Sisuliselt poliitikud ja valitsus ei julgenud reformi konkreetselt ära teha. Otsustati lasta rääkida ja oma ettekujutusi tutvustada kõigil, keda reform otsesemalt puudutas.

Ja siis vaataski igaüks asja oma mätta otsast: räägiti identiteediküsimustest, et ollakse selles üksuses kaua elanud jne.

Räägiti, kuid ei mõeldud seejuures üldse kogu reformi üldisele eesmärgile ja oma ruumilise «loo» sellega sobitumisele.

Seega oli ruumiline ettekujutus küll vabaks lastud, aga kuna lähteraamistik oli puudulik, ei jõutud kokkuvõttes kuskile. Ega ole tänaseni jõutud.»

Taju

Ameerika keeleteadlased George Lakoff ja Mark Johnson on esitanud mõjuka teooria inimmõtlemise metafoorsusest. Selle järgi mõtestame kogu keelelist vormi ruumilisena ning kujundlikkus on omane enamikule meie mõistesüsteemidest. Vundamendikivideks on siin aga ka ruumimõisted nagu «ülal/all» või «sees/väljas», mille mõistmisel me kujundlikkust ei vaja.

«Kognitiivses lingvistikas on ruumiline keel oluline huviobjekt: uuritakse, kuidas laps hakkab asju n-ö kuhugi rääkima või kuidas ruumilised mõisted formaalsetes keeltes erinevad. See ruumiline keel on ka üks võtmeküsimusi, miks räägime, et sotsiaalne elumaailm on ruumiliselt konstitueeritud. Ega me ei suuda eriti adekvaatselt ühiskonnast kõnelda, ilma et ei kasutaks seejuures ruumilisi kategooriaid.

Olen kognitiivsete lingvistide töid veidi lugenud, kuigi oma töös ma neid ideid ei arendanud. Aga geograafi jaoks on see selline «soe» lähenemine. Võimaldab paremini mõista ja märgata, kuidas me elame ja mõtleme geograafia kaudu.

Mõneti üllatav, et Lääne geograafidele ei ole ruumiline keel olulist huvi pakkunud. Samas, see toidab geograafia mõistmisel idealistlikku ideoloogiat, mis on küllalt radikaalne.»

Loodus

«Tavaline arusaam geograafiast on ikkagi suurel määral n-ö kooligeograafia. Et näiteks Rumeenias on oluline see majandusharu ja asuvad need jõed – mida rohkem selliseid asju tead, seda parem geograaf oled. Nagu mälumäng.

Loodusgeograafia on ka inimgeograafiat vahel mõistnud kui alaväärsemat teadust. Et teil pole korralikke meetodeid, meil on olemas numbrid, statistika.

Looduses toimub midagi, teadmine saadakse kätte, enam pole vaja mõtestada, et mis see geograafia on.»

Vasak

«Kui võtta idealistlikku ontoloogiat väga tõsiselt, võid öelda nagu Schopenhauer, et maailm on minu kujutlus. Aga kui sealt päris äärmusest tagasi tulla, saab mõelda, nagu enamasti mõtlevad konstruktivistid: et materiaalne reaalsus on toodetud n-ö ajaloo jooksul. Kujutlus, mis on domineerivaks muutunud, aga seda ka materialiseerimise abil.

Mina kombineerin konstruktivismi ja pragmatismi: et geograafia elus hoidmiseks ei piisa vaid keelest. Vaja on ka praktikat ja keha kui subjekti.

Kriitilise inimgeograafia peavooluga ma ei vastandu, kuigi hoidun rääkimast ideoloogiast. Poliitika süsteemsust ja funktsionaalsust vaatlen just ruumilises mõttes – samas kui Lääne peavoolu kriitilised inimgeograafid on endiselt väga vasakpoolsed. Rõhutavad, et ruumilise ebaõigluse põhjustamisel on keskne roll kapitalistlikul süsteemil.»

Solidaarsus

Veemaa uuris ruumiliste «lugude» kooskõlalisust poliitikas veel ka «Balti solidaarsuse» retoorika kaudu, millele Eesti riik ja meedia rõhusid piiriläbirääkimistel Lätiga aastatel 1994–2004. Samuti vaatles ta Soome ja Rootsi linnade piiriülest koostööd.

«Eesti geograafid sellist laadi tööd teinud ei olegi. Siinsed huvid on pigem klassikalisemad. Empiirilisemad.

Angloameerika geograafia ootab meilt ka eelkõige andmeid. Et võtke meie teooriad ja mudelid, mida teile pakume, pange oma andmed sinna sisse ja rääkige siis, kuidas on teil ja Ida-Euroopas protsessid läinud.

Ei midagi halba, aga mingis mõttes see dikteerib, mida akadeemilised töötajad peavad produtseerima.

Tipmised geograafiaajakirjad jaotuvad ka ennekõike kahte kategooriasse: mõned teooria ja teised majandusgeograafia valdkonda.

Distsipliinisiseselt on teooria inimgeograafias väga oluline, aga ka Eestis millegi avaldamiseks ikkagi selgelt liiga spetsiifiline.

Teooriat, eriti sellist laiemat teooriat, on tavaliselt avaldada üsna raske.»

Tulekud

Angloameerika teadusruumi järgi joondumise taustal: kuivõrd on inimgeograafia Veemaa meelest n-ö kultuurispetsiifiline teadus?

«Kunagi olen pisut tegelenud nn positsionaalsuse probleemiga: kuidas uurija subjekt mõjutab seda, mida ta uurib.

Inimgeograafias on seda küsimust põhiliselt käsitlenud feministlikud ja postkolonialistlikud geograafid. Nemad muretsevad, et lääne geograaf istub kuskil laua taga, võtab oma teooriad-mudelid ja räägib siis, kuidas kusagil mujal asjad toimuvad või peaks toimuma.

Distsipliini jaoks on see oluline, et pole ainult universaalset teadmist. Aga «lokaalse» teadmise teoreetiline tõlkimine on probleem. Seetõttu on ikkagi suhteliselt raske pakkuda näiteks angloameerika ajakirjadele mingit oma teadmist, mis ei mahu väga hästi olemasolevatesse raamistikesse. Nii ongi geograafia kultuurispetsiifilisus siiani paljuski ontoloogiline väide.

Minu juhendaja (Tartu ja Turu ülikooli professor Jussi S. Jauhiainen – toim) tõi kunagi meile neid feministlikke ja radikaalsemaid tekste. Sealt sai samas palju teadmist selle kohta, kuidas asjad, mis tunduvad taken for granted, võivad omada väga sügavaid tulekuid.»

Harjutused

Sageli on geograafide uuringud poliitika kujundajate jaoks paljuski vaid «intellektuaalselt huvitavad harjutused», viitab Veemaa töös teiste kriitikute tõdemusele.

«Inimgeograafias on see küsimus kaua üleval olnud: kuivõrd üldse on geograafide toodetud teadmisel võimet ka tegelikult sotsiaalset reaalsust muuta.

Mõnede geograafide arvates peakski uuringutesse praegu olema sisse kirjutatud poliitiline raamistik nende mõistmiseks.

Mina sellesse ei usu. Geograafiline uurimus võiks eelkõige pakkuda poliitikale süsteemset teadmist, mitte paljastama selle ideoloogilist saamatust. Uurimus saab näidata poliitika kujundajatele sotsiaalse elumaailma ruumilist põhistatust. Ja selle taustal seda, kuidas territoriaalne sidusus, mis on ideaalina kooskõlalise poliitika eesmärk, on vaid osa laiemast ruumilisest sidususest, mille poole liikuda.»

Mart Zirnask

UT toimetaja
mart.zirnask@ut.ee

Jaga artiklit

Märksõnad

geograafia, ühiskond