Eesti kõrgharidus vajab põhimõttelist muudatust. Muuta tuleb seda, kuidas ja mida tudeng õpib ja milline on õppejõudude roll. Minu arvates loetakse Eesti ülikoolide bakalaureuseõppes väga palju keskpäraseid (massi)loenguid ning lubamatult vähe on kvaliteetseid seminare ja üliõpilaste sisulist kontakti õppejõududega.

Näen lahendust selles, et hakkame põhiainete õpetamisel kasutama võimalikult suures mahus maailma tippülikoolide videoloenguid ja on-line-kursusi ning kohapeal keskendume tudengi õppimise toetamisele kvaliteetsete seminaride ja nõustamisega. Nii ei raiska me teadustöö tegijate aega niigi madalalt tasustatud baasloengute pidamisele uinuvale auditooriumile, kus peaaegu ainus õppejõu kontakt tudengiga on eksami hinne ja anonüümne tagasiside.

Järgnevalt avan ja argumenteerin oma seisukohta, kuid enne selgitan: ma ei paku välja plaani asendada eestikeelne kõrgharidus ingliskeelse sisu impordiga. Olen kindlal veendumusel, teadust tuleb teha eesti keeles ja tudengitega töötavad meie õppejõud. Küll aga arvan, et tänapäeval on üsna arutu siduda üliõpilaste ja lektorite aega üldiste loengutega, samas kui oluliselt parema kvaliteediga sisu on interneti teel lihtsalt kättesaadav. Olen valmis ka kriitiliseks tagasisideks, kuid kirjutades seda esseed, ei vaeva ma end nende pahameelega, kes mitmendat aastat järjest samu slaide monotoonselt ette loevad ja siis nõuavad tudengitelt mahukate uurimuste kirjutamist, millele sisulist tagasisidet ei anna.

Abstraktne mõiste «kõrghariduse kvaliteet» on minu jaoks otseselt seotud üliõpilaste õppimise kvaliteediga. Seda võib lihtsustades käsitleda kahe komponendi kaudu: õpitava sisu (sh ligipääs kvaliteetsele sisule) ja õppimise protsess. Meil on tõsine häda mõlemaga. Ühelt poolt ei ole Eestis paljudes valdkondades maailma mõttes tegijaid ei teadlaste ega õppejõududena. Ja sageli ei jõua ega viitsi asjalik teadur oma üldist loengukursust ajakohastada ja atraktiivsemaks muuta.

Teisalt on seminarid ja teised aktiivõppe meetodid ülikoolis vaeslapse osas, rõõmsalt delegeeritud (mõnikord vähekogenud) magistrantidele. Rääkimata üliõpilase vahetust ja sagedasest kontaktist õppejõuga – kes seda jõuab, tudengeid on ju liiga palju.

Samas on aastail 2011–2012 maailmas toimunud väga olulised muutused. 2011. aasta sügisel lõi laineid Stanfordi ülikooli tasuta on-line-kursus tehisintellekti teemal, mida andsid tunnustatud eksperdid Peter Norvig ja Sebastian Thrun. Peale oma õpingute raames kursust läbivate Stanfordi ülikooli tudengite liitus veebi vahendusel sellega üle 160 000 inimese (kellest ca 35 000 tegi kursuse ka lõpuni). Sellisele ootamatule populaarsusele reageerisid mitmed ülikoolid ja nüüdseks leidub veebipõhises õpikeskkonnas Coursera (www.coursera.com) videoloenguid 33 tippülikoolilt, sh Stanfod, Duke, Princeton, Irvine jt (www.coursera.org/universities).

Kvaliteetsed loengud olid internetis vabalt kättesaadavad ka varem, näiteks M.I.T. on Open Courseware’ egiidi all pakkunud tasuta kursusi juba 10 aastat (ocw.mit.edu/index.htm). Tänavu on seljad kokku pandud Berkley, Harvardi ja Texas System ning loonud platvormi EdX, kus on peale videoloengute ka veebilaborid, enesehindamise võimalused ja kaasõppijatega õpirühmade loomise võimalused (www.edx.org/).

Mida see tähendab? Eelkõige seda, et keskpäraseid loenguid pakkuvad ülikoolid üle maailma kaotavad veelgi konkurentsivõimet. Miks peaks istuma undava projektoriga ruumis mitmekümne või mitmesaja kaasõpilasega, et kuulata lektorit, kellel võivad olla head teadmised, kuid ei ole Stanfordi videoloenguga võrreldavat oskust teadmist edasi anda ja kuulajaid innustada.

Samas on see ka võimalus pakkuda meie tudengitele kvaliteetsemaid ja atraktiivsemaid baasloenguid teemadel, kus meie väikeses riigis häid tegijaid ei olegi.

Minu ettepanek on kasutada seda olukorda sisukaks innovatsiooniks. Neis valdkondades, kus Eesti ülikoolis loetav kursus on nõrgema tasemega kui tippülikoolide videoloeng, tuleb asendada Eesti õppejõu loengud korrektselt tõlgitud, toimetatud ja subtiitritega varustatud videotega. Õppejõudude roll on sel juhul kõrge lisaväärtusega: planeerida sellised seminarid, õpirühmad, kodutööd ja nõustamine, mis aitaksid üliõpilastel ainet kõige paremini mõtestada.

Eesti väitlusseltsi liikmena usun, et sisulistes küsimustes tuleb ettepanekut tehes kaaluda läbi tugevad poolt- ja vastuargumendid. Avan mõned minu arvates olulisemad mõttekäigud.

Esimene argument ettepaneku poolt: kvaliteetsem õppetöö olemasolevate vahenditega.

Väidan, et videoloengute kasutamine võimaldab meil pakkuda olemasoleva ressursiga palju parema kvaliteediga haridust. Sobiva videoloengu väljavalimine ja tõlkimine on üsna väike kulu, võrreldes keskpärasele loengule raisatud õppejõu ja tudengite ajaga. Vabanev aeg võimaldab õppejõududel valmistada ette loengu sisu toetavad ning põnevad ja atraktiivsed seminarid, kus õppejõud saavad üliõpilastega diskuteerida ja pakkuda videoloengule alternatiivseid vaatenurki. Nii saame kvaliteetse sisu põhjal toimuva rohke aruteluga õpiprotsessi. Lisaks saab videoloengut vaadata igal ajal ja nii saab asjast osa ka töötav tudeng või see, kellel on ainete ajad seni kattunud.

Asja võti on ennekõike toetavas tegevuses. Mida see tähendab, kui muidu väga kõrge õppemaksuga ülikoolid jagavad oma sisu tasuta? Vastus on lihtne: tudeng ei maksa mitte sisu, vaid õppimist toetava tegevuse eest ja peab seda võtma tõsiselt.

Teine argument ettepaneku poolt: õppetöö sisu hakkab käima ajaga kaasas ja tudengite konkurentsivõime tööturul kasvab.

Väidan, et tippülikoolide sisu põhjal õppinud üliõpilane on palju konkurentsivõimelisem ja tema teadmus võimaldab lihtsamalt orienteeruda (rahvusvahelisel) tööpõllul. Mitmeid uusi teooriaid ja lähenemisi töötatakse enamasti välja just eespool mainitud tippülikoolides. Videoloengute kaudu saame nendega osaliseltki kaasas käia ja tagada, et üliõpilane on kursis oma valdkonna kõige uuema infoga. Hea näide on eespool mainitud tehisintellekti kursus. Usun, et sarnase kvaliteediga loengut võimegi jääda Eesti õppejõududelt pikalt ootama, sest neil ei ole selleks lihtsalt aega. Siin ei ole küsimus millegi erilise otsimises, me peame kiiresti liigutama, et mitte jääda teadmuse poolest veelgi rohkem perifeeriasse.

Esimene argument ettepaneku vastu: oht, et õppimine muutub kaootiliseks.

Olen nõus, et mis tahes innovatsioon kätkeb endas riske ja oleks kohatu neid mitte esile tõsta. Üks keskne vastuargument on mis tahes videoloengute puhul üliõpilase enesedistsipliin ja iseseisva õppimise võime. Regulaarse kontakti kaotamine üliõpilaste ja õppejõudude vahel võib vähendada õppijate distsipliini. Kui suur osa infost saadakse videost, võimaluseta kohe diskuteerida, ja tunnetamata, et õppimine on rühmaprotsess, võib mitmetel üliõpilastel jääda puudu eneseregulatsiooni võimest ja võidakse loobuda regulaarsest kokkupuutest ainega. Jäädakse lootma võimalusele vaadata videot viimasel hetkel ja diskussiooni ei võeta tõsiselt.

Seda mõistsid ka tehisintellekti kursuse loojad, struktureerides loenguid vahetähtaegadega ja soosides on-line-õpperühmade teket. Oma kogemusest räägib üks lektor, Peter Norvig, haaravas loengus. (www.ted.com/talks/peter_norvig_the_100_000_student_classroom.html)

Teine argument ettepaneku vastu: satume sõltuvusse välismaal toodetud sisust.

Baaskursustel välismaa videoloengutele ja on-line-kursustele toetudes võime sattuda sõltuvusse sisust, mille loomise üle meil puudub kontroll. Pikemas perspektiivis on risk jõuda olukorda, kus me ei suudagi lisainfota oma vajadust baasloengute järele katta.

Väite loogiliseks jätkamiseks on mõistlik mõelda, miks pakuvad tippülikoolid oma sisu tasuta? Ühelt poolt on tegu maailmavaatelise sooviga teha kõrgharidus ligipääsetavaks, kuid ei pruugi puududa ka ärihuvid ning soov konkurente, kelle hulka ka meie kuulume, turult tõrjuda.

Argumente kaaludes julgen jääda oma arvamuse juurde, et peame kasutama ära parima kättesaadava teadmuse ja tooma meie üliõpilasteni video vahendusel maailma parimad õppejõud ja nende kursused. Arvan ka, et mainitud riske saab ja tuleb maandada kahel moel.

Alustada tuleb üliõpilaste õpioskustest. Kui kasutame kombineeritud videoloenguid ja seminare, tekib üliõpilastel palju suurem võimalus korraldada õppimist endale sobival moel. Aga selleks on vaja mõista ja kujundada oma õpioskusi. Olen saanud aru, et praeguste tudengite õpioskus (nii nagu ka minul omal ajal) kujuneb üsna juhuslikult ja vähesed saavad mingisugustki nõu ja tuge. See peab muutuma.

Teiseks peavad õppejõud üheselt defineerima oma rolli ümber teadmuse jagajast õppimise toetajaks. Selleks on vaja mõista ja osata rakendada aktiivõppemeetodeid ning arendada endas avatud diskussiooni juhtimise oskust. See on õpitav ja seda tuleb õppida. Tudengi jaoks on selline tugi palju suurem väärtus, kui raamatukogust saadud õppejõu monograafia. 

Arvan, et tõe kriteerium on praktika. Selguse saamiseks tasub mõnel julgemal teaduskonnal alustada põhjaliku juhtprojektiga ja disainida uutmoodi kursus. Selleks tasub võtta teema, kus on kvaliteetne ja tasakaalustatud on-line-kursus ning mida kureerivad õppejõud, kellel on valmisolek ja oskused selleks, et disainida videoloenguid toetavad seminarid, kodutööd ja nõustamistegevused.

Siiralt usun, et korraliku juhtprojekti järel näeme seda, kuidas paranevad tudengite motivatsioon ja tulemused ning õppejõudki tunnevad, et neid väärtustatakse enam ning et nad on rohkem  vastutavad õppimise kvaliteedi eest ülikoolis.