Kooliõpilaste depressioonil ja suitsiidimõtete levimusel on seos sellega, kuidas noorte lähiümbrus ning eelkõige perekond neid toetab. Novembris sel teemal cum laude doktoriväitekirja kaitsnud Algi Samm soovitab vanematel oma muredest vaevatud teismeline esmalt ilma hinnangute andmiseta ära kuulata.

Kümmekond aastat tagasi Tallinnas psühholoogiliseks nõustajaks õppinud Algi Samm sai toona kursusekaaslaselt kutse hakata vabatahtlikuna tööle Eluliinis. Suitsiidimõtetega inimestele mõeldud usaldustelefonis ja abistamiskeskuses tegutsedes avanes järgmine uks – ühendust võttis Eesti-Rootsi vaimse tervise ja suitsidoloogia instituudi juhataja Airi Värnik. Professor Värnik tegi Sammile ettepaneku asuda instituudis tööle teadurina ning temast sai koos Liina-Mai Toodinguga ka tolleaegse sotsioloogiadoktorandi väitekirja juhendaja.

Seda, et Eesti on 100 000 elaniku kohta suitsiidide suhtarvult maailmas eesotsas, teavad ilmselt paljud kaasmaalased. Suitsiidirisk on meil kõrge nii täiskasvanute kui ka noorte seas. Omaette küsimus on aga see, mis toimub selle taga, kui oma elule kipuvad kätt külge panema kooliõpilased. Siinkohal otsustaski Samm vaadata lähemalt, millised seosed on peresuhete ning laste vaimse tervise vahel. «Kui mu varasem huvi oli seotud nende protsessidega, mis toimuvad inimese sees ja mismoodi ta maailma kogeb, siis toona hakkas see huvi laienema. Just selles suunas, kuidas väline kontekst ja inimeste omavahelised suhted mõjutavad inimeseks olemist,» meenutab ka pereterapeudina töötav teadur.

Kui varasemad suitsiidikäitumise uurimused on asetanud rõhu eelkõige lõpule viidud enesetappudele, siis Samm vaatles lähemalt suitsiidimõtete levimust kooliõpilaste seas, asetades selle omakorda peresuhte konteksti. Nimelt on tõestatud, et laste ja noorte depressioon on oluline suitsiidiriski faktor. Suitsiidsus ja depressioon on omakorda rahvatervise probleem, mis halvendab ühtviisi nii üksikisiku toimetulekuvõimet kui ka elukvaliteeti ja võib isegi elu ohtu seada. Sestap on tegu indiviidi ja ka ühiskonna seisukohalt olulise teemaga.

Erinevused sugude vahel

Sammi väitekiri põhineb neljal empiirilisel uurimusel, mis ilmusid omaette artiklitena rahvusvahelise levikuga teadusajakirjades. «Alguses oli võimalus analüüsida andmeid, mis olid kogutud meie instituudi poolt projekti «European Alliance Against Depression» raames,» räägib teadlane. Esimene uurimus käsitles Lääne-Eesti 7–13-aastaste kooliõpilaste depressiooni sümptomaatikat. Tulemused näitasid, et antud valimi puhul depressiivsuse keskmise näitaja poolest soolisi ega vanuselisi erinevusi ei esinenud.

Samas ilmnes, et tüdrukute puhul väljendub depressiivsus psühhosomaatiliste kaebuste, elurõõmu puudumise ja negatiivse enesehinnanguna. Poiste puhul seevastu olid iseloomulikud käitumuslikud komponendid ja negatiivne hinnang oma toimetulekule. Samm tõdeb, et tegu on omamoodi sotsiaalse kodeeringuga: «Kuna naisterahvad on rohkem suhetele orienteeritud ja nende puhul on tunnete väljanäitamine loomulikum ja lubatud, siis meeste puhul ei mahu taoline käitumine üldiselt maskuliinsuse raamidesse.» Seetõttu kipuvad meessoo esindajad näitama oma kurvameelsust välja pigem ärritunud oleku või agressiivsusena ning kalduvad riskikäitumisele.

Ülejäänud kolm uurimust tuginesid tervise arengu instituudi WHO projekti HBSC andmetele. Sealt leidis uurija küsimused, mis käsitlesid seda, kuidas lapsed tajuvad oma perekeskkonda. «Tulid välja seosed, et neil lastel, kellel on võimalus oma muredest vanemaga rääkida, on väiksem tõenäosus nii depressiivsuse kui ka suitsiidimõtete esinemiseks ning nendel esineb ka väiksema tõenäosusega riskikäitumist.»  

WHO uuringu põhjal sai Samm jälgida seda, kuivõrd on õpilaste seas levinud suitsiidimõtted Eesti kõrval Leedus ja Luxemburgis ehk riikides, mis olid 2002. aastal samuti 15–19-aastaste noorte enesetappude edetabeli esikümnes. «Ilmnes, et antud valimi puhul oli 18%-l kooliõpilastest suitsiidimõtteid ja siinjuures Leedus enam kui Luksemburgis. Eestis esines suitsiidimõtteid 14% tavakooli õpilaste seas,» lausub uurija, rõhutades, et suitsiidimõtte väljendamine võib viidata võimalikule suitsiidiprotsessile. Lihtsamalt öeldes on suitsiidimõte märk seisundist, kus ei nähta lahendust enda jaoks väljapääsmatuna tunduvast olukorrast.

Kohanemist nõudvad muutused

Suitsiidimõtete põhjuslikkuse teadasaamine nõuaks aga longituuduuringut, mis vaatleks ka laiemalt majanduslikku ning poliitilist konteksti. Väitekirjas peresuhete kontekstiga seotut uurinud Samm lausub, et Eesti tausta põhjal näeme me omariikluse ajal toimunud väga suuri muutusi, mis kõik on pannud inimeste kohanemise proovile. «Ja nõnda kohaneb mõni paremini, mõni halvemini. Aga see omakorda väljendub ka keskkonnas, kus lapsed kasvavad ehk selles, kuidas tema vanemad kohanduvad nende muutustega.»

Uurimistulemused osutasid sellele, et kõige paremas olukorras olid need lapsed, kes kasvasid kahe vanemaga peres. Nendega võrreldes oli üksikvanema või kasuvanemaga laste puhul tõenäosus suitsiidimõtete esinemiseks suurem. Toetudes dissertatsiooni tulemustele on vanematel oluline puhvriroll, tõdeb Samm. «Just neil on võimalus puhverdada väljastpoolt tulevaid stressoreid, et laps tunneks end turvalisemalt ka väga suurt kohanemist vajavas maailmas, kus võivad olla keerulisemad suhted eakaaslastega või kus on mängus majanduslik kitsikus.»

Kuigi vahel võib tunduda, et teismeline on nihutanud oma suhetefookuse juba eakaaslastele, on kodu siiski see koht, kus ta oma probleemidele abi võib saada. See muidugi eeldab, et vanema näol on olemas kuulaja, kes teeb seda ilma omapoolse hukkamõistuta. «Ärakuulamise aspekt on ääretult oluline, mida tihti ei osatagi tähtsustada,» lausub värske sotsioloogiadoktor.

Suur õppekoormus koolis, suhted eakaaslaste ning vanematega ja paljud muud kohanemist vajavad tegurid asetavad tänaste teismeliste õlgadele küllalt raske koorma. Ja nõnda võibki vahel tunduda, et viibitakse väljapääsmatus olukorras… Millele peaksid teismeliste vanemad tähelepanu pöörama? «Pigem võib selline mõtlik või kurvameelne olek olla ühest küljest noore inimese arenguprotsessi loomulik osa, ka võivad seda olla eksistentsiaalsed mõtted,» ütleb Samm. Lisades, et normaalse kurbuse ja ebanormaalse depressiivsuse vahel on erinevus sügavuses, kestvuses ja meeleolu kvaliteedis.

Tähelepanu tuleb tema sõnul kindlasti pöörata siis, kui noore inimese käitumine võrreldes varasemaga muutub ja sotsiaalne toimetulek on häiritud. Teaduri meelest on lihtsalt kuulamise olulisust tihti alahinnatud. «Lisaks tähenduslike lähisuhete olemasolule noore kasvukeskkonnas on sama oluline ka noore inimese subjektiivne taju selle kättesaadavusest.» See aga võib määravaks muutuda just keerulisemate elusündmuste korral.

On ju suitsiidimõtte väljendamise tähenduseks pigem appikarje väljapääsmatuna näiva olukorra puhul. Samm usub, et väga suur abi oleks sellest, kui vanem empaatiliselt kuulaks oma last ning jagaks temaga ühiseid kogemusi. «Võib ju minna koos temaga kinno ja olla tema jaoks olemas. See lihtne asi – kuulamine on väga suur võti,» lausub teadlane. Muremõtetega noortele aga soovitab Samm leida usaldusväärne inimene ja vestelda oma olukorrast.