Andres Kuusk.
FOTO: Andres Tennus

Kuidas levivad finantskriisid?

Väitekiri

Gripiviirus võib talvisel perioodil levida inimeselt inimesele ja riigist riiki, seda teab ilmselt igaüks. Detsembris majandusteaduskonnas doktoritöö kaitsnud Andres Kuusk võttis oma uurimuses luubi alla hoopis finantskriiside nakkuslikkuse. Hoolimata viimase paarikümne aasta raputustest rahandusmaailmas, pole Kesk- ega Ida-Euroopa riigid lumepalliefektiks nimetatud nähtusele õnneks liiga vastuvõtlikud.

Aktsiaturgudel ning finantsmaailmas toimuva vastu huvi tundev Kuusk oli oma väitekirja teema juba valinud ning töö käis, kui ühtäkki lahvatas 2008. aasta finantskriis. USA-st alguse saanud lokaalne kitsikus, põhjuseks sealsete pankurite väärotsused, hakkas õige pea viiruslikult levima kõikjal maailmas. Ja nii tuli Kuusk mõttele uurida nii käimasoleva kui ka eelmiste kriiside põhjal finantsnakkuse levikut. See teema on paljusid majandusteadlasi pannud pead murdma juba viimased paar aastakümmet. Lisaks huvitas teda nakkuslikkuse mõju meie regioonile ehk Kesk- ja Ida-Euroopa suhteliselt avatud majandusele.

Noor teadlane tegi selge vahe sisse n-ö fundamentaalsetel seostel põhinevatel kriiside ülekandumisel ning nakkuslikkusel. Kui küsida, mida lumepalliefekt rahandusmaailmas tähendab, selgitab Kuusk esmalt lahti tavapärase kriiside ülekandumise mehhanismi: «Kõige põhjused on selles, et tänapäevane maailm on majanduslikus mõttes väga integreeritud. Riikide vahel on tugevad fundamentaalsed seosed: kaubanduslikud, rahalised ning poliitilised.»

Kriisid selliste fundamentaalsete seoste kaudu iseenesestmõistetavalt levivadki. Kui näiteks kaks naaberriiki on väga tugevate majandussidemetega, siis võib ühe riigi majanduse allakäik kanduda üle naabrile. Kuuse sõnul on ilmselt neid riike, kuhu häda edasi kandub, võimalik ka ette ennustada, võttes aluseks samad fundamentaalsed ühenduslülid.

Nakkuslikkus on omakorda selline ülekandumine, mida pole võimalik ratsionaalselt põhjendada. Kuuse hinnangul tähendab see, et tegelikult võib suvaline kriis kanduda suvalisse riiki. Väga tugeva majandusega maad peaksid olema kriisi tavaliste ülekandemehhanismide puhul justkui kaitstud, ent nakkuslikkuse efekt toob kaasa selle, et tegelikult pole ükski riik kaitstud ühegi kriisi vastu.

Investorite karjakäitumine

Väitekirja «Finantskriiside nakkuslikkus: metaanalüütiline lähenemine rõhuasetusega Kesk- ja Ida-Euroopa riikidele» peamine rõhk oli empiirilisel analüüsil. «Tegin väga põhjaliku teadusartiklite ülevaate, kus olid arvesse võetud enam-vähem kõik varasemad nakkust käsitlevad uuringud,» selgitab autor. Töö põhiline empiiriline analüüs toimis aga meta-analüüsi raamistikku kasutades. Selle abil uuris Kuusk peaaegu kõiki olulisemaid rahanduskriise kuni 2008. aastal puhkenud kitsikuseni, mille nakkuslikkus sai väitekirjas eraldi tähelepanu alla võetud.

Miks aga levis viimane kriis Eestisse ja tõi siin kaasa majandussurutise? Kuusk pakub, et  soodustavaks teguriks oli ilmselt meie majanduse suhteliselt suur avatus: «Kui mõtleme nakkuslikku aspekti, siis on ilmselt olulisel kohal finantsagentide käitumine.» Üks peamisi põhjuseid või kanaleid, mille abil võib nakkuslikku ülekandumist selgitada, on karjakäitumine ehk nn herding-kontseptsioon.

See tähendab, et omamata piisavalt head infot, matkivad finantsinvestorid paljuski teiste investorite käitumist. «Just selliste, kellel arvatakse olevat riigi majandusseisu kohta parem info,» lausub majandusteadlane. Kui eeldatavalt paremat infot valdavad investorid võtavad mingil põhjusel oma raha Eestist välja, siis teevad matkivad kolleegid reaalset põhjust omamata täpselt sedasama. Kui juhtub, et taoline matkiv käitumine muutub massiliseks, võib kogu turg kiirelt liikuda ühes ja samas suunas. See on Kuuse arvates ka peamine põhjus, miks kriisid nakkuslikult levivad.

Doktoritöö kirjutamise käigus selgus mõnevõrra üllatav asjaolu, et Kesk- ja Ida-Euroopa riigid on nakkusliku levimise puhul vähem vastuvõtlikud ehk seega suhteliselt heas seisus. Kuuse meelest võib seda põhjendada asjaoluga, et siin on tehtud suhteliselt vähem spekulatiivse eesmärgiga tehinguid kui paljudes teistes riikides. «Selgus ilmne vahe Kesk- ja Ida-Euroopa riikide keskmise ja ülejäänud riikide keskmise vahel.» Samas ei tähenda see, et me oleksime rahanduskimbatuse eest automaatselt kaitstud, sest need võivad siia üle kanduda ka fundamentaalsete ühenduslülide kaudu.

Pikemas perspektiivis näib, et majandus teebki ainult üles-alla uperpalle, igale surutisele järgneb tõus ja siis jälle uus langus. Seda kinnitab Kuuse väitel ka üks majandusteoreetiline seisukoht: «Teatud kriisid eksisteerivad alati ja tõepoolest – mõnede  teoreetiliste seisukohtade järgi on tsüklilisus majanduse arengusse sisse kirjutatud. Küsimus on selles, kui pikad need perioodid parajasti on.» Kodanikke aga ilmselt huvitab, kas majandust halvavate finantsviiruste levikule on ka tõhusaid vastumeetmeid.

Vastumeetmena isolatsiooni?

Kuusk tõdeb, et pärast pikka mõtlemist tundus talle, et midagi reaalset väga teha ei saagi. Teoorias aitaks ehk see, kui läheksime tagasi minevikku ehk paarikümne aasta tagusesse aega, kus raudsed eesriided ning sidemete puudumine muu maailmaga pakkusid nakkuslike finantskriiside eest küllalt head kaitset. Ent siinkohal jääb majandusteadlane skeptiliseks ja teatab, et kui sellised ebareaalsed võtted välja jätta, ei saa rahandusviiruse vältimiseks miskit suurt ära teha.

Samas möönab Kuusk, et hea majandusseisuga riigid võiksid endile teadvustada, et kusagil mujal maailma otsas võib kriis alati tekkida ning nakkumine võib osaks saada ka neile just investorite irratsionaalse käitumise kaudu. Teadlase sõnul oleks riikidel soovitatav hoida teatud finantspuhvrit, kuhu headel aegadel koguda ja kasutada reservi siis, kui tekib kitsikus. «Seda on aga lihtsam öelda kui teha, sest poliitikutel on vist väga suur motivatsioon raha laiali jagada, niipalju kui seda on,» muigab uurija.

Väitekirja üks järeldusi on puhtalt teoreetiline ning seotud varasema teemakohase kirjandusega. Kui kõik senised uuringud on põhitähelepanu suunanud sellele, et testida nakkuslikkust iseloomustava parameetri statistilist olulisust, siis Kuusele tundub see pigem tupikteena. «See ei vii kuhugi, sest hoolimata teema mitmekülgsest uurimisest, pole seni selgusele jõutud,» ütleb teadlane. Tema idee oleks pakkuda välja konkreetseid kvantitatiivseid tulemusi ühe numbriga. «Just selliseid tulemusi, mida saaks kasutada tulevikus sisendina metaanalüüsides.»

Välisuudistega kursis olevale inimesele võib paista, et euroala tulevik on järjest kehvem. Näiteks Nobeli auhinnaga pärjatud USA majandusteadlasele Paul Krugmanile, kes hiljuti Eestitki kritiseeris, tundus juba ammu, et eurotsoon laguneb ja Kreeka on samahästi kui läinud. Kohapealt asjade seisu vaatav Kuusk aga usub, et Krugman prognoosib asju tegelikkusest halvemana. «Raske on ette näha, kas mõni riik pudeneb liidust välja või mitte. Pigem tundub, et kui seni on vastu peetud, siis ilmselt see kriis ühelegi maale veel saatuslikuks ei saa,» arvab Kuusk. Lisades, et ta pole euro tuleviku osas väga pessimistlik ning ei usu, et see devalveeritaks või asendataks rahvusvaluutadega.

Viimastel kümnenditel on palju räägitud ka sellest, et lõputul kasvul ja ressursside kulutamisel põhinev majandus peaks asenduma paradigmaga, mis võtaks arvesse ka keskkonnaga seotud aspekte. Kas võime märgata siinkohal mingeid arenguid? Kuusk viitab vastusena Hollandi majandusteadlasele Geert Hofstedele, kelle hinnangul on selliseid muutusi näha paljudes riikides. «Hofstede on nimetanud näiteks Hiinat ja Saksamaad nn uue arengu riikideks,» lausub ta.

See tähendab, et nendes riikides pannakse väga suurt rõhku just pikaajalistele ja jätkusuutlikele eesmärkidele, mis on omakorda seotud keskkonna hoidmisega. Seega võib mõningat paradigma muutust oodata küll. Ent väga kiire ei saa see olema, hoiatab Kuusk. Läbimurde saavutamiseks on nimelt tarvis, et lühiajalise kasumi asemel hakkaks säästlikku lähenemist harrastama ka USA, kes praegu veel suuresti maailma majandust suunab.

Sven Paulus

UT toimetaja 2011–2013

Jaga artiklit