Milline peaks olema ülikooli IT-poliitika?

Essee

Kui matemaatikaprofessor Ülo Kaasiku eestvedamisel jõudis 1959. aastal Tartu riiklikku ülikooli esimene elektronarvuti, mis täitis pea terve ruumi, siis vaevalt oskas ta arvata, et aastal 2013 on samalaadne, aga kordi võimsam masin inimestel taskus.

Olen aga veendunud, et legendaarne professor nägi numbrijadas, mida arvuti «jooksutas», potentsiaali muuta meie igapäevaelu mugavamaks.

Nii nagu siis, infotehnoloogilise arenguskaala järgi ürgsel ajal, on praegugi üha selgem, et kuigi need numbrijadad teenivad meid aina enam ja on tunginud meie ellu uskumatult sügavale, siis seda enam vajame nii üksikisiku kui ka organisatsioonina nende ohjamisel korda ning korrastatud arusaama.

Järgnevad read pühendangi sellele, kuidas minu hinnangul Tartu ülikoolis parimal moel infotehnoloogiat meie kasuks tööle panna ja töös hoida. Toon välja kaks teemat ning lähtun oma arutelus majandusteaduskonnas aastaid viljeletud kogemusest.

Teaduskonnakeskne IT-poliitika

On kaks arusaama, kus eriti viimastel aastatel on ilmnenud tõsised võõrandumised, ja seda mitte ainult infotehnoloogia valdkonnas. Esiteks, suurem osa sellest, milles peitub ülikooli jätkusuutlikkus, on endiselt teaduskondades. Seal tehakse teadustööd, õppetööd ning seal toimetavad teadlased-õppejõud ja üliõpilased. Ei teadust ega õppetööd tehta rektoraadis, kantsleri büroos ega kaugeltki mitte IT osakonnas. Just see on tõde, millest me peame ka ülikooli IT-poliitika kujundamisel lähtuma.

Üks oluline nüanss puudutab IT-töötajaid. Ei ole enam aasta 1959, mil suurem osa inimestest ei teadnudki, mis arvuti on, rääkimata sellest, et nad oleksid osanud kasutada selle pakutavaid võimalusi. Praegu, 54 aastat hiljem, on olukord kardinaalselt muutunud: peaaegu igaühel on väike arvuti taskus ja suurem laua peal, inimesed teavad, millised on arvutite pakutavad võimalused. Õigupoolest ei saagi tänapäeval ei ülikoolis ega mujalgi ilma selle masinata hakkama. Kuigi arvutite käsitlemise oskused on poole sajandi jooksul koos IT valdkonna arenguga paranenud, tekib nende masinate kasutamisel siiski ajuti probleeme, mis elu-olu vägagi segavad. Need probleemid võivad olla kas riistvaralised või tarkvaralised või mõlemat, johtuda sealjuures kas kasutajast või tehnikast.

Isikliku tehnika korral, näiteks kodus, kutsutakse võimalusel spetsialist probleemi lahendama. Nii suures organisatsioonis, nagu seda on Tartu ülikool, on tehnika tööshoidmiseks mõistlik omada palgalisi töötajaid, kes sellistele probleemidele reageerivad. Eelöeldut arvestades ei ole mõistlik iga ülikooli töötajat puudutav abi viia või koondada töötegijast füüsiliselt eemale. Muidugi tuleb arvestada paiknemist, aga isegi ülikoolilinnaku tekkega peaks ülikool lähtuma IT tugiteenuste hajutatud struktuurist, sest IT-abi on enamasti tarvis nüüd ja kohe, seda pole aega tunde oodata. Seega väidan, et viimastel aastatel IT-poliitikana viljeletud tsentraliseerimine on olnud äärmiselt vale, IT-inimesed peavad olema maksimaalselt seal, kus tehakse seda, mille tõttu ülikool eksisteerib, antud juhul teaduskonnas. Muidugi pean siin silmas nn nähtavaid IT-inimesi, sest on ka palju IT-töötajaid, kes vahetuid kontakte tehnika põhikasutajatega ei pea omama ega omagi.

Teadlased-õppejõud, kes on tugevad oma erialal, ei pruugi alati tabada tehnika kasutamise nüansse, seda ei saa neilt tingimusteta eeldada. Nad vajavad tehnika kasutamises vahetut IT-tuge. Lisaks on üks oluline sihtrühm, kes on senise IT tsentraliseerimise tuhinas justkui sootuks unustatud: üliõpilased! Seoses teadus- ja õppetegevusega ning arvestades tudengeid teenindavaid arvutiklasse, on neilgi tarvis kiiret IT-tuge. Miks siis koondada IT-töötajad kuskile mujale, mitte sinna, kus toimub see tegevus, mille toetamiseks on nad ülikooli tööle võetud? Loogiline, kas pole? See printsiip on teaduskonnaülene, mis peaks kehtima ülikoolis tervikuna. Toon ühe paralleeli halduse valdkonnast: vaadake, kuidas on korraldatud majade haldamine. Kas tõesti on meil pilti seina vaja kohe-kohe, aga IT-abi võib oodata?

Eelpool mainitud arusaamadest teine puudutab nii ülikooli IT-poliitikat kui ka igaüht meist. Arusaam, mis pahatihti kipub ehk ununema. Nimelt on eelkõige ülikooli kui organisatsiooni toimimise huvides, et selle töötajate kasutuses olev IT-tehnika toimiks. See tähendab, et see tehnika peab olema soetatud maksimaalselt ühtsete põhimõtete järgi ja parimana (see on kulukoht, kus mina ei koonerdaks), olema hallatud ning haldamisega ei tegele põhikasutaja ise. Need on printsiibid, millest on kümmekond aastat lähtutud majandusteaduskonnas ja see toimib. Minu nägemuses töötaks iga teaduskonna või suure teaduskonna puhul väiksema struktuuriüksuse juures vastutav töötaja, kes pakuks kohapeal laiapõhjalist IT-tuge, tegeleks muu hulgas ka IT-varadega ja osaleks kogu IT-protsessis alates planeerimisest kuni tehnika utiliseerimiseni.

Ülikallis tarkvara-flirt

Uskuge või mitte, aga minu ees laual olev arvuti, see, kus ma neid ridu hetkel kirjutan, on Windows XP operatsioonisüsteemiga ning Office 2003 kontoritarkvaraga. Soetatud on see tarkvara aastal 2002, mil Office 2003 nägi ilmavalgust. Majandusteaduskond on juba eelmisest sajandist püüdnud kasutada maksimaalselt legaalset tarkvara. Majandusteaduskonna lauaarvutite soetamise põhimõtted on olnud sellised: hetkel parim (enamasti Windowsi-põhine) Hewlett-Packard’i tehnika ja sinna juurde väljaostetuna Microsoft Office’i tarkvaralitsents. Seda tehnikat hallatakse ning selliselt toimib see juba kümmekond aastat. Tõsi, sedasama tehnikat on n-ö upitatud: lisatud on töömälu ja vajaduse korral vahetatud kõvaketas jne. Leian, et see on mõistlik lähenemine.

Tingimustes, kus mitte iga Windowsi-põhine töökohaarvuti ei vaja maksmist kontoritarkvara (MS Office’i) eest, piisab, kui kasutada vabavara (näiteks LibreOffice’it, mis on majandusteaduskonnas kehtiva Novelli tarkvaralitsentsi raames ametliku toega), üha enam leiab kasutust Linuxi-põhine tehnika (millel toimib ka LibreOffice) jne.

On ka teine, praegu ülikooli ametliku IT-poliitika raames kasutatav võimalus: sõlmida leping Microsoftiga ja tarkvara rentida, millega kaasnevad igal aastal maksed. Miks aga peaks teaduskond või kes iganes maksma igal aastal kümneid ja aastate peale sadu tuhandeid eurosid enamasti pelgalt teadmise eest, et ta võib kasutada viimast Microsofti operatsioonisüsteemi ning viimast Office’i tarkvara? Seda enam, et need ei ilmu igal aastal ega kipu parimal moel toimima vanema tehnika puhul ning tarkvarahalduse reaalsus on hoopis teine. Teen ettepaneku loobuda sellest hirmkallist flirdist!

Korralik Windowsi-põhine arvutitehnika sisaldab üldjuhul nagunii juba Windowsi operatsioonisüsteemi, Microsoft Office tuleks osta vajaduse korral välja ja kasutada seda aastaid. Ja ehk tuleks ümber vaadata ka ülikoolisisesed dokumendistandardid. Seega: Microsoft Office võib olla, LibreOffice peab olema. Nii lihtne see ongi. Vabaneva raha eest saab osta näiteks palju uut tehnikat, et asendada mitmelgi pool rahaliste vahendite puudumisel vananema kippuvat.

Alternatiivina rakendatav Novelli tarkvara, mis on majandusteaduskonnas kasutusel viimased 15 aastat, annab ka vajalike serverite puhul vähemalt samad ehk seni maksimaalselt kasutamata võimalused, kuid seda palju väiksema raha eest. Ning kõiki neid võimalusi saaks kasutada kogu ülikool, sh üliõpilased.

Samuti on oluline, et sellise tee valikul oleme raha algallika ehk teaduskondade vastu ausad, sest neil oleks võimalus rahalisi kulutusi ise suunata, antud juhul valides, kas osta üht või teist tarkvara. Kui jõuda järeldusele, et seni kirjeldatu oleks mõistlik, siis mõelgem ka sellele, kuidas ülikool on ametliku IT-poliitika raames aastaid kulutanud (või tuulde loopinud?) sadu tuhandeid eurosid.

Teaduskondade tasemel on ülikoolis aastaid toiminud IT-poliitika, mida saab ja tuleks kasutada terves ülikoolis. Siiani on seda keskselt pigem ignoreeritud, kuigi juba ligi aasta tagasi on samad mõtted kirja pandud ja asjaosalistele kaalumiseks esitatud ning muidugi on majandusteaduskond olnud ülikooli (IT) struktuuri osa hoolimata sellest, et on aastaid ajanud iseseisvat IT-poliitikat. Loomulikult on lisaks siin kirjeldatud printsiipidele veel mitmeid, millest ülikool võiks oma IT-tegemistes lähtuda. Minu parimad arusaamad selle valdkonna ülesehitusest ning selle juhtimisest ülikoolis on põhimõtteliselt erinevad sellest, mida seni on viljeletud. Aga olgu arvamused erinevad, selge on see, et ülikooli IT-valdkond vajab muutusi. Muutuste korraldamine on keerukas, need ei toimu üleöö ning eeldavad ilmselt kohati valusaid reforme, mida aga oleks pidanud tegema juba varem.

Huvi korral lisainfo: infutik.mtk.ut.ee/~alar.sysop/UTit.htm ja infutik.mtk.ut.ee/151211.htm.

Alar Pandis

TÜ infotehnoloogia spetsialist Oeconomicumis

Jaga artiklit