Professor Vello Pettai ja lektor Alar Kilp arutlevad rahvakogu üle. Professor Pettai sõnul on rahvakogu üks põhimõttelisemaid väljakutseid meie esindusdemokraatia täiendamisele, Kilp käsitleb ka ühiskonna probleemtaju.

Alates Eesti taasiseseisvumisest on ikka ja jälle olnud aegu, kus meie esindusdemokraatlik valitsemismudel on pandud proovile. Proovile selles tähenduses, et eri ajahetkedel on leitud, et vaid nelja aasta tagant valimistel käimine ei ole see demokraatia, mida me soovime ning seetõttu on otsitud mudelile täiendusi. On need siis haritlaste eestveetud diskussioonid ajakirjanduses (nn teise Eesti debatt), kaasamisportaalid («Täna otsustan mina») või alalised konsultatsioonifoorumid (omaaegne Themis Eesti õiguskeskuse juures). Nende eesmärk on olnud leida võimalusi lisadialoogiks poliitikute ning rahva vahel.

Kusjuures tegemist ei ole olnud katsega asendada esindusdemokraatiat. Ei Eestis ega ka üheski teises ühiskonnas pole võimalik saavuta kiirelt või sujuvalt arutleva (deliberative) või otsedemokraatia mudelit.  Samas on selge, et mingil tasemel on rahvas asunud arvama, et poliitikute reageerimisvõime rahva ootustele jätab praeguse esindusdemokraatia praktikate raames soovida ning seda suhet oleks vaja elavdada.

Ometi on rahvakogu uudne selles tähenduses, et esimest korda on loodud diskussiooniplatvorm, et arutada esindusdemokraatia põhiinstitutsioonide üle. See on esimene foorum, kus küsitatakse süstemaatiliselt ning kriitiliselt arvamust viie väga põhimõttelise esindusdemokraatiat reguleeriva või sellega kaasuva nähtuse kohta. Erakondade loomine ning nende rahastamine puudutab ühte keskset lüli esindusdemokraatia toimimismehhanismide juures. Kandideerivad ju erakonnad iga nelja aastat tagant ning soovivad võita nn rahva korraldatud riigihanget valitsemisteenuse osutamiseks järgmiste valimiste ehk hankeni. Valimissüsteemi reeglid määravad ära konkurentsi tingimused hanke ajal. Kaasatus puudutab meie kõigi võimalusi saada informatsiooni ning jälgida valitsemisprotsessi valimistevahelisel perioodil. Ning sundpolitiseerimine on nähtus, mis võib esile kerkida nelja eelpoolmainitud protsessi koosmõjul: erakonnad soovivad parandada oma valimisväljavaateid, sundides inimese astuma oma ridadesse, samas õõnestades sellega kaasatust, kuna muidu sõltumatu riigiametnik on edaspidi mõjutatud parteipoliitilistest kaalutlustest.

Teemad on niisiis väga kaalukad, aga võib olla polegi võimalik teistmoodi asja ajada? Kui näiteks praegune erakondade rahastamissüsteem pandi paika 1990. aastate keskel, siis ka sellele eelnesid mitmed erakondadevahelised ümarlauad, mille abil erakonnad üritasid viia tundliku teema tavapoliitilise tähelepanu alt välja ning sellele rahus keskenduda. Teisisõnu tunnistati, et on asju, mida on vaja arutada ilma kära ning poliitilise pingeta. Selleks on vaja alternatiivseid foorumeid ja mehhanisme ning mõnikord isegi teisi vahendajaid, nagu vabariigi presidendi otsust asjasse sekkuda.

Rahvakogu on selles tähenduses järjekordne katse luua asjalik probleemide lahendamise keskkond. Samas on see praegusel juhul loodud ühe haritlaste rühma tugeva surve all ning meie riigipea vahendusel. See on ilmselt märk, et Eesti poliitikud pole enam ise võimelised väljuma päevapoliitilisest survekatlast, et arutada põhimõttelisi institutsioonilisi küsimusi.

Tõmmates mõttekillud kokku, võib öelda, et rahvakogu on seni üks põhimõttelisemaid väljakutseid meie esindusdemokraatia täiendamisele, mis on loonud ulatusliku ning struktuurse lähenemise poliitilise süsteemi uuendamiseks. Tõsi, rahvakogu pole kaugeltki veel õige lõpptulemuseni jõudnud. Ilma kahtluseta vajab rahvakogu sama palju (kui mitte rohkemgi) poliitilist hoogu ning jõudu siis, kui tema ettepanekud jõuavad ükskord riigikogu ette. Neid ei saa lihtsalt üle anda ning siis laiali minna. Rahvakogu on igal juhul arenguetapp Eesti esindusdemokraatia ajaloos. Selle töö tegemisel oleme alles poolel teel.

Vello Pettai
võrdleva poliitika professor

Rahvakogu ja probleemitaju

Ma eristan rahvakogu ühiskonnas leiduvast probleemitajust. Rahvakogu on nimelt vahend, millega püütakse muuta erakondade ja valitsuse ning kodanikuühiskonna (kodanike, ekspertide, vabaühenduste ja huvirühmade) vahelisi suhtlusviise ja -reegleid. Rahvakogu alustas tuhandete ettepanekute kogumisega, millest sõelumise ja koondamise, ekspertide hinnangute ja konsensusliku arutelu tulemusena jõutakse konkreetsete ettepanekuteni.

Probleemitaju rahva hulgas on aga palju must-valgem, moraalsem (poliitikute ja erakondade ausus ja eetika), üldisem (erakonnad/valitsus ei kuula rahvast) ning olemuselt ka suhteprobleem (kuidas öeldakse, mitte mida öeldakse), mitte ainult tehniline (parem lahendus halvema asemel) probleem.

Ühiskondliku probleemitaju puhul sõltub minu probleemitaju suurel määral sellest, kuidas ma tajun mind ümbritsevaid ühiskonnaliikmeid, ajakirjanikke, kirjanikke, koomikuid, näitlejaid, õppejõude jt, seda probleemi tajuvat. Peale seda, kui Rein Raud kasutas meedias sõnapaari „moraalne värdjas“, võis ühiskonnas selgelt tunda probleemi tõsidust ja intensiivsust. Rahvakogu algusfaasiks aga tundub, et üleühiskondliku probleemi enam väga polegi. Peagi saabuvad kohaliku omavalitsuse valimised ning kui ei tõstatu ühtki Silvergate’i (erakondade rahastamise probleem, mille tõstatas Silver Meikar – toim) taolist üksikut probleemset poliitilist otsust või otsustamatust, siis ma ei usu, et ainult seaduste hetkeseis üksi hoiaks ühiskonnas kriisitaju üleval.

Rahvakogu protsessis tekitab küsitavusi viis, kuidas kaasatakse sellesse eksperte. Iseenesest annab otsustusprotsessi ekspertide kaasamine otsustele parima, tõeseima ja efektiivseima kuvandi. Ent iga probleemse teemavaldkonna puhul räägitakse ühel või teisel moel kodanikuühiskonna suhetest erakondade ja valitsusega, mille puhul ei tohiks rõhk olla mitte parimal teadmisel, vaid poolte kokkuleppel.

Iseenesest võib valimiskünnist vähendada 2%-le, mis on hea praegustele parlamendivälistele erakondadele ja nende valijatele, või 8%-le, mis on hea suurematele erakondadele ja halb parlamendivälistele. Või jätta see 5%-le, sest see sobib tõenäoliselt neile, kes on viimastel valimistel valitud riigikogu erakondliku koosseisuga rahul, sedalaadi kodanikke pole mitte ainult vähe, vaid ka nemad on osa mõtteliselt ettekujutatavast kodanikuühiskonnast.

Poolte kokkuleppest, mitte ekspertiisist, võiks sõltuda see, millises suunas meie poliitilist süsteemi muudetakse. Ekspert võib soovitada nii süsteemi, mille tulemuseks on suure tõenäosusega kolmeparteiline parlament, vooruseks selgem poliitiline vastutus ning lihtsus ja arusaadavus kui ka süsteemi, mille tulemuseks on kuueparteiline parlament. Mõlemad variandid on oma voorustega, ehkki igale konkreetsele poolele (nii kodanikuühiskonna kui ka erakondade seas) võib olla üks hea ja teine halb. Nii mõeldes on iga muudatusettepanek hea niivõrd, kuivõrd sellest saab kasu rohkem pooli, kahjusaajaid on minimaalselt ning võimalikult paljud on muudatusega nõus. Seejuures ei ole ideaalne ekspert ühe poole toetaja.

Samas on selge, et ilma ekspertideta ei saa rahvakogu protsess olla konstruktiivne. Hea oleks, kui samasugune paljusus, mida me väärtustame erakondlike maailmavaadete, poliitiliste arvamuste ning ühiskondlike huvide puhul, kajastuks ka kaasatavate ekspertide puhul. Seda iseäranis olukorras, kus samalt väikeselt ekspertide rühmalt oodatakse riigikogu valimiste eel erakondade platvormidest olulisema väljasõelumist, rahvale edastamist ning rahvakogu protsessis kodanike esitatud pea 2000 ettepaneku koondamist, sõelumist ja riigikogule hindamiseks andmist. Mida väiksem on kaasatavate ekspertide hulk ning mida vähem suudavad ja tahavad nad ühiskondlikke ja erakondlikke huve ning poliitilisi vaateid toetada, seda enam sõltub kogu protsessi tulemus just ekspertidest.

Ma usun, et kodanikuühiskond on eri huvide, arvamuste ja meelsuste vahelise vaba konkurentsi ala, milles ühtset esindust ja üksmeelt ei saa ega peagi olema. Selles mõttes ma ei mõtestaks rahvakogu protsessi üheski tahus (ei põhjustes, protsessis ega tulemites) ainsuses mõeldava «rahva tahte», «rahva ootuste» või «kodanikuühiskonnana». Erakond ei ole ainsuses. Rahvas ka ei ole. Kodanikkond ka ei ole.

Seetõttu võiks muuta eelkõige reegleid ja seadusi. Vastandamist kodanikuühiskond versus erakonnad ja rahvas versus valitsus võiks vältida. Erakonnad, ka valitsevad, ei asu väljaspool kodanikuühiskonda, keegi meist ei asu. Eksperdid võiksid varustada teadmistega kõiki pooli. Lahendustest võiks rääkida ja mõelda kui konsensusest esindatud poolte vahel, mitte kui rahva tahtest.

Loodetavasti on rahvakogu muudatusettepanekud paljudele head. Aga kindlasti on ka neid, kellele praegune olukord on parim. 

Alar Kilp
võrdleva poliitika lektor