 |
| Priit Ennet (Foto: erakogu) |
Evolutsiooniteooria ja mõistusliku kujundamise teemal kirjutada armastavale Chapmanile tundus teaduse ignoreerimine vale. Ta võttis ühendust mõnede sama meelt tuttavatega ja lõi koos nendega kuueliikmelise algatusrühma eesmärgiga tuua teadusteema presidendivalimiste väitlustesse.
Mõne nädala pärast oli algatusrühma võrgupaika antud juba üle 39 000 toetusallkirja. Teadlastelt ja teistelt huvilistelt laekus ka umbes 3400 küsimust presidendikandidaatidele, millest Chapman ja ta kaaslased sõelusid välja 14 tähtsamat ja sagedamini esitatut. Nii algas ettevõtmine, mis sai nimeks Science Debate 2008. (Teadusdebatt 2008).
Algus, nagu sageli juhtub, oli raske. Presidendikandidaadid John McCain, Mike Huckabee, Barack Obama ja Hillary Clinton keeldusid kahest neile pakutud teledebatist. Põhjenduseks toodi, et teadus on ni¨iteema, mis läheb korda vähestele. Kuid kui debatitiim tellis seepeale üleriigilise küsitluse, milles selgus, et 85 protsenti ameeriklastest soovib, et presidendikandidaadid käsitleksid väitlustes ka teaduspoliitikat, hakkas jää liikuma. Esmalt Obama ja seejärel ka McCain nõustusid vastama 14 teaduspoliitika küsimusele – aga mitte tele-eetris, vaid kirjalikult, internetis. Küsimused ja vastused on üleval praegugi (http://bit.ly/hj0XQb).
Edasi läks justkui muinasjutus. Obama vastused said tema teaduspoliitika aluseks. Ametisseastumise kõnes tõstis ta teaduse selgelt esile ja kutsus hiljem teadusdebati esindajaid oma administratsiooni teadusega seotud ametikohtadele.
Selline oli lühidalt lugu, mida kuulasin mullu juulikuus Torinos suurel EuroScience'i teadusfoorumil teadusdebati ühe algataja, teadusesõbrast filmimehe Shawn Otto käest. Lugu inspireeris ja eks see oligi tegelikult ettekande eesmärk – utsitada mõttevahetust teaduspoliitika vallas tagant ka Euroopas.
Inspiratsiooni praktikasse suunamiseks pakkusid kohe käepärase võimaluse juba silmapiiril terendanud riigikogu 2011. aasta valimised. Ka Eestis ei kipu teadus valimisteemana väga fookusse sattuma – ja miks ei võiks Eesti teadusajakirjanike selts püüda jõudumööda olukorda parandada.
Valimisdebati idee laiemaks kontekstiks võib pidada soovi tuua teadusteemad ühiskonna aruteludes rohkem esile. Tõdemus, et teadustegevuse tulemused ja tagajärjed mängivad igaühe elus tähtsat rolli, mõjub juba ammu kulununa. Aga just seepärast ei tohiks teaduspoliitika jääda ainult teadlaste ja poliitikute omavaheliseks jututeemaks, vaid peaks olema avatud igale huvilisest ühiskonnaliikmele.
Valimiseelne aeg annab hea võimaluse arutelu ärgitada, aga eriti hea on, kui avalikku teadusdebatti õnnestub ka valimistevahelisel ajal käimas hoida. Seejuures ei pea arutelud alati käima just riikliku teaduspoliitika kohta. Ühe hea näite pakub USA Mayo kliinik, kus kodanike osavõtul on arutatud biopanga arendamist (http://bit.ly/bZ4i4j). Vajame ju üldse arutleva demokraatia algete edendamist ja kodanikuühiskond, sealhulgas teadusajakirjanike selts, saab olla siin tegija.
Suur osa teaduspoliitikast tundub küll olevat nii juriidiline ja tehniline, et võib tekkida kahtlus, kas sellel teemal laiemale publikule huvi pakkuvalt üldse väidelda saabki. Kui eksperdid pilluvad hoogsalt õhku teadusbürokraatlikke termineid ja krüptilisti akronüüme nagu TAKS, TAN ja TKN*, ei suuda tavakodanik varsti midagi hoomata.
Aga nii, nagu teadust, saab ja tuleb populariseerida ka teaduspoliitikat. Debatid võivadki toimuda eri tasemel – ühed spetsialistide keskis, teised laiemat publikut kaasates. Tavalist ärksat ühiskonnaliiget ei tarvitse huvitada teaduse finantseerimise peensused, küll aga ressursside jaotamise aluseks olevad üldised põhimõtted ja väärtused.
Riigikogu valimiste eelset debatti ette valmistades tuli mõnikord põrkuda hoiakule, et see on sekkumine poliitikasse, millest ei ole oodata midagi head. Siin tuleb hästi ilmsiks, miks president Toomas Hendrik Ilves on soovitanud hakata ka eesti keeles paremini eristama neid mõisteid, mille kohta inglise keeles öeldakse policy ja politics. Esimene kätkeb mingis valdkonnas tegutsemise kavu ja põhimõtteid, teine märgib pigem kauplemist, võitlemist ja läbirääkimist selle üle, kes mida saab. Aga eesti keeles üks «poliitika» kõik. Kuni uus sõnaus pole keelde suuremat selgust toonud, võib öelda ehk nii, et poliitika kujundamisega tegelemine ei tähenda veel poliitilistesse mängudesse sekkumist.
Eesti teadusajakirjanike selts ei võtnud asja ette nii suurelt kui Science Debate 2008 Ameerikas. Allkirju me ei kogunud, arvamusuuringuid ei tellinud, telestuudioid ei reserveerinud. Ajasime läbi lihtsamalt. Aruteluteemade leidmisel ja küsimuste koostamisel konsulteerisime mõnede suuremate asjatundjatega. Koostöös ja kokkuleppel Jaan Riisi ja tema Looduse Omnibussi meeskonnaga kaaperdasime ühel nädalal traditsioonilise esmaspäevase loodusõhtu Tallinnas rahvusraamatukogu suures konverentsisaalis.
Eesti teadaolevalt esimene teaduspoliitiline valimisväitlus «Teadusdebatt 2011» leidis aset 14. veebruari õhtul. Osalesid Jaak Aaviksoo Isamaa ja Res Publica Liidust, Kalev Kukk Reformierakonnast, Mart Meri Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast ja vabatmees Raivo Stern roheliste nimekirjast, Keskerakonnast kutsutud osaline jäi tulemata. Väitlust juhtisin koos biorobootik Maarja Kruusmaaga.
Oli intellektuaalselt huvitav ja hariv arutelu, milles erakondade erisusi läbivalt välja ei joonistunud. Vähestest selgetest vastandumistest ilmnes enamik vast IRL-SDE teljel (näiteks kas tugevdada Eesti patendisüsteemi maksumaksja rahaga või mitte). Teadus ei ole erakondadele kuigi tähtis valimisratsu, mida osalised debati lõpetuseks ka tunnistasid. Aga vähemalt sai teaduspoliitika teema valimiste kontekstis üles võetud ja see on samm edasi.
Eesti laialevidebattidesse on teadusteemad jõudnud siiski vaid väga põgusalt ja riivamisi. Nii nagu Ameerikaski. Tuleb aga tunnustada Eesti erakondade julgust, võrreldes Ameerika presidendikandidaatidega: debatikutsele vastati enamasti kiiresti ja nähtava kõhkluseta. Võib-olla taandub see valmisolek paljuski soovile kasutada valimiste eel iga võimalust end eksponeerida. Eks näis, kuidas lugu edasi läheb.
* Teadus- ja arendustegevuse korralduse seadus, teadus- ja arendusnõukogu, teaduskompetentsi nõukogu
