Baltimailt pärit tudengid olid Euroopa ülikoolides korralikud ja
viksid, ent nii mõnedki neist pidid kodumaale naastes tagantjärele
alimente maksma, sest kodust kaugel olles tekkisid igasugu ahvatlused.
Millistes Euroopa ülikoolides Eesti-, Liivi- ja Kuramaalt pärit mehed õppisid, millega meelt lahutasid ja mis neist pärast lõpetamist sai – kõike seda ja rohkemgi veel uuris paarikümne aasta jooksul Euroopa arhiivides ülikooli raamatukogu vanemteadur Arvo Tering. Mahukas töö sai eelmisel aastal kaante vahele ning autor pälvis selle eest tänavu riikliku teaduspreemia.
Suuremgi tunnustus on Teringule aga see, et ta viis töö lõpule nägemise võtnud silmahaiguse kiuste.
Nõukogude perioodil pääses Tering ainult Eesti ja Läti arhiividesse. Alles 1989. aastal, kui piirid avanesid, sai ta oma uurimustööga tegelikult alustada. «Siis jooksid võimalused ise sülle.»
Ometi on tema kuni 1996. aastani arhiividest kogutud materjal suures osas makulatuur, sest dokumentidest käsitsi ümberkirjutatut on Teringu abilistel keeruline välja lugeda. «Mul on selline raskepärane käekiri,» ütleb ta ning lisab, et tehtud tööst on kahju.
1996. aastal andis aga toonane rektor Peeter Tulviste Teringule sülearvuti, mis säästis silmi. Sellega käis Tering Euroopa arhiivides ning sinna kogutud materjal on alles. Arvutis olevat saab Tering spetsiaalse häälsüntesaatorprogrammi abil kuulata ja töödelda.
Arhiivides Tering enam uurimas käia ei saa, sest see on tema sõnul liiga kulukas – keegi teine peaks ju dokumente otsima ja lugema. Nüüd uurib teadlane dissertatsioone ning osaleb ideede ajalugu uurivas sihtfinantseeritavas grandiprojektis.
Millised ülikoole baltimaalased eelistasid ja miks?
16. sajandil eelistati Rostocki ja Wittenbergi ülikoole. Rostockiga oli hea ühendus ja see oli Hansa piirkonna tähtsaim ülikool. Wittenberg oli luteri usu vaimne keskus, luteri usk oli 16. sajandil Baltimail levinud eelkõige linnakodanike hulgas. 17. sajandil lagunes Hansa Liit ning Rostocki ülikool muutus provintsiülikooliks. Pärast 30-aastast sõda kasvas järjest Kesk-Saksa ülikoolide tähtsus – Wittenberg, Jena ja Leipzig. Eriti võimsalt kerkis esile Jena. 1694. loodi moodne Halle ülikool, mis kerkis 18. sajandil kõigis valdkondades võimsalt esile. 16. sajandil oli tippülikool Padova ülikool, 17. sajandi nn Harvad ehk Euroopa ülikoolide etalon oli Leideni, 18. sajandil aga Göttingeni ülikool.
Kas ka baltlased pääsesid neisse?
Jah, kel vähegi oli arstiteaduses või õigusteadustes kõrgemaid ambitsioone ja kelle rahalised võimalused seda lubasid. 18. sajandi lõpus oli baltlaste jaoks ülioluline Jena ülikool.
Miks?
1778. aastast oli seal meditsiiniprofessor Riiast pärit 25-aastane Justus Christian Loder, andekas noormees. Pealegi vähenes tollal huvi teoloogia vastu ning kasvas tohutult kiiresti loodusteaduste ja meditsiini vastu.
1783–1784 viis Katariina II läbi haldusreformi – Riia, Tallinna, Tartu, Pärnu ja teiste suuremate keskuste kõrvale tekkisid uued maakonnakeskused Paide, Rakvere, Võru, Viljandi jt. Igasse keskusesse tekkis ametnike nomenklatuur – oli vaja arsti, kohtumeest, kooliõpetajat – oli vaja haritud spetsialiste. Venemaal tehtud samade reformide tulemusel tekkis vajadus õpetatud arstide järele. Ka sisekubermangudes innustas see baltlasi meditsiini õppima, üldse elavdas õppima minekut. Kui nende ametnike pojad olid jõudnud ülikooliikka, andis see ka eelduse Tartu Ülikooli taasavamiseks.
Kuivõrd edukalt baltlased Euroopa ülikoolidesse sisse said?
See olenes esmalt sellest, milline oli eelharidus. 1631. aastal oli murdepunkt, kui asutati gümnaasiumid Riiga ja Tallinnasse. Igal aastal lõpetas gümnaasiumi 3–5 õpilast, kes reeglina läksid ülikooli edasi.
Millised olid baltlaste rahalised võimalused võrreldes kohalikega?
Linnad maksid oma noortele stipendiume, kuid sellest sai ühe sõidu ülikoolilinna. Baltikumi tudengite kaupmeestest vanemad olid kohalike sakslastega võrreldes suhteliselt jõukad. Siinsete linnade majanduslik õitseng varasel uusajal põhines kaubandusel ja transiidimaksu võtmisel.
Ka pastorid olid jõukamad. See tulenes geograafilisest iseärasusest. Nimelt oli Saksamaal iga viie kilomeetri tagant üks kirikuga asula ja pastorid olid suhteliselt vaesed, sest nende kogudused olid väikesed. Aga Baltikumis olid kogudused territoriaalselt väga suured, eriti Kuramaal.
Milliste elualade esindajad veel said oma poegi kooli saata?
Aadlikud. Balti aadlikud saatsid oma poegi sagedamini ülikooli kui Saksa aadlikud, sest nad olid jõukamad, jälle eriti Kuramaal. Kuramaa aadel pidas pidevalt hertsogiga juriidilist võitlust poliitilise enesekehtestamise pärast. Teiseks lootis osa kuramaalasi karjääri Poola teenistuses, aga seal põhinesid kõik kõrgema riigivõimu ametid ladina keelel.
Kas oma ülikooli rajamine Baltimaadele parandas kuidagi ka talupoegade võimalusi haridust omandada?
Kui pärisorjus 1816. aastal kaotati, avanes talupoegadel võimalus ülikooli minna, aga kõik kooliastmed tuli enne läbi käia.
Kas neid võimalusi kasutati?
19. sajandil küll. Eeldused andis selleks Rootsi ajal Tartu lähedal Ropka mõisas toiminud Forseliuse seminar, kus talupoistele õpetati lugemist, kirjutamist ja rehkendamist. Neist said hiljem talurahva koolide õpetajad ja köstrid ning nende lastel tekkisid pärast Põhjasõda eeldused minna ülikooli.
Teine kontingent oli eestlastest või lätlastest mõisavalitsejate pojad.
Kas Baltimaadest pärit noored paistsid Euroopa ülikoolides millegi poolest silma?
Paistsid küll, kahes mõttes. Ühelt poolt olid nad viksimad kui saksa tudengid, sest olid peenemast seltskonnast. Teine asi oli see, et nad olid kodunt kaugel, valvsa pilgu alt ära ja neil tekkisid ahvatlused, millest tulid omamoodi probleemid.
Millised probleemid?
Võlad. Tekkisid ka olukorrad, kus tagantjärele tuli alimente maksta. Siis muidugi pidi enda eest ka duellidel seisma. Tundus, et Balti aadlikel oli aumõiste ülioluline, et kui keegi ikka solvas, tuli see ära lahendada.
Tudengid pidasid ka kõvasti jahti ja neil oli karjade viisi koeri, keda aga ei olnud aega hooldada. Nii hulkusid koerad linna peal. Sellest oli hulga kohtuvaidlusi, kus koer oli möödakäijale kallale läinud või keegi peksis koera.
Mis Balti tudengeist pärast ülikooli lõpetamist sai?
Tulid ikka tagasi, valdavalt olid need vaimulikud. Aadlikul oli see üldse eneseharimise küsimus. Meditsiinihariduse saanud läksid ka Venemaale, aga Saksamaale jäid suhteliselt vähesed. Keegi ei võtnud neid vastu, sest seal oli kohtade pärast nii tihe konkurents, et eelistati ainult oma kohalikke stipendiaate.
Saksamaal oli siis haritlaste üleproduktsioon?
Jah, haritlaste üleproduktsioon toimus lainetena, neid valgus ka mujale, kus haritlasi nappis, ka Baltimaadesse.
Baltlastel oli Saksamaal rohkem võimalusi töökohti saada alles 19. sajandil, kui linnades tekkis haritum kodanlaskond (Bbildungsbürgertum – saksa k.), kuhu kuulusid näiteks gümnaasiumiõpetajad, arstid, juristid ja ajakirjanikud.
Mida eelistasid baltlased õppida?
18. sajandi teise pooleni põhiliselt teoloogiat, juurat vähem ja huvi meditsiini vastu kasvas alles sajandi teisel poolel.
Milliseid marsruute pidi Euroopasse reisiti?
Maismaad ja mereteed mööda. Kui tuul oli soodne, võis mereteed mööda väga kiiresti Saksamaale jõuda, aga kui merehätta jäädi, siis polnud ka mitmenädalane tormivarju jäämine haruldane.
Kui pikk oli maismaareis?
Umbes kuu aega läks nii üht- kui ka teistpidi. Meritsi jõuti kuskil nädalaga Lüübekisse, aga sealt tuli ju ülikoolilinna minna. Mööda maismaad oli huvitavam reisida.
Mis oli selle monograafia koostamise juures kõige üllatavam?
Meelde jäi ühe näitleja, noore Tarvastust pärit mehe kujunemine näitlejaks. Poiss oli sihuke väga keevaline. Läks Jenasse meditsiini õppima ja minestas esimese lahkamise juures ära. Ta sai aga ruttu tuule tiibadesse Jena Ülikooli juures tegutsenud harrastusnäitlejate trupist ja jõudis Peterburi keiserlikku teatrisse.
Üldiselt üllatas mind aga Jena Ülikooli vaimsus 18. sajandi viimasel veerandil. Kõikides valdkondades olid 19. sajandi I poolel Eesti- ja Liivimaa haritlasametid Jenas õppinud meeste käes. Tartu Ülikooli lõpetanud ei saanud enne ametisse, kui Jena haridusega mehed olid eest ära kadunud.
Veel üllatas see, kui suured olid tudengite raamatukogud, ühel tudengil võis olla mitusada raamatut.
«Eesti-, liivi- ja kuramaalased Euroopa ülikoolides 1561–1798», 831 lehekülge
Autor Arvo Tering
Toimetaja Katre Kaju
Kirjastus Eesti Ajalooarhiiv
Raamatu aluseks on 6000 baltlasest tudengi biograafiline materjal, mis on kildhaaval kogutud Saksamaa, ¦veitsi, Madalmaade, Põhjamaade, Poola, Eesti ja Läti ülikoolide, kirikute ja riigiarhiividest.
|
Mai 2013, nr 5 |
Kas sulle meeldib UT ajakirjana?
