 |
| Hiiumaa muuseumi peavarahoidja Helgi Põllo käes on Ungern-Sternbergide hõbekann, mille muuseum ostis ning mille tõepärasuse selgitamisega nägid museoloogid päris pikalt vaeva. Balti-Saksa aadlisuguvõsa Ungern-Sternberg etendas Hiiumaa ajaloos tähtsat rolli. (Foto: Urmas Liit) |
«Kuigi kaalusin muidki võimalusi, oli minu ettekujutuses sel ajal ainukeseks päris ülikooliks ja seega ka parimaks valikuks Tartu Riiklik Ülikool.»
Põllo esimeseks valikuks oli inglise keel ja kirjandus, ent viimasel hetkel otsustas ta ajaloo kasuks. Tegelikult oli ja on ta terve senise elu selles suunas liikunud. Nimelt naasis Põllo kohe pärast ülikooli lõpetamist Hiiumaale, kus tal tänavu möödub sealse turismi- ja kultuurielu edendamisest 30 aastat.
Juba noorena huvitus Põllo sellest, mis on olnud ja toimunud enne teda ja tema aega. Ta käis kodu-uurimise ringis, rajas koolimuuseumi, küsitles eakaid inimesi, joonistas vanadelt hoonetelt igasuguseid märke ja aastaarve üles ning korraldas väiksematele külalastele telklaagrit ja kultuurimatku.
Ülikooli sisseastumiskatsetelt mäletab Põllo siiani dekaani sõnu: «Ärge arvake, et teie head tulemused Hiiumaal siin midagi tähendavad.»
Ülikooli rebaseaastal sai loenguruume mööda Tartut joostes taga otsitud. «Tõeliselt hea treening, soovitan kõigile.»
Eluaegsed sõbrad
Ülikooli teisel aastal hakkas Põllo eri tudengiühendustes kaasa lööma, nii et vabu õhtuid enam polnud. Peale naiskoori proovide käis ta mägimatkakoolis, väravapallis, peotantsukursustel, toimetas ajalooringis ning teinekord tegi ka mõne tööotsa. Eriti hea sõnaga meenutab Põllo naiskoori, mis oli temale justki korporatsiooniks oma mütside, kostüümide, lipu ja märgiga, peamiselt aga rituaalide ja eluaegsete sõprussidemetega.
Laulukooriga rändas Põllo läbi nii Eestimaa kui ka mitmed tollased liiduvabariigid. «Isegi Siberis käisime. Mina lausa kaks korda.»
Põllo tõstab veel esile haruldase võimaluse osaleda Dagestani ekspeditsioonil ja elada-töötada kolm nädalat koos tollases Leningradis etnograafiat õppivate välismaa tudengitega.
Seltsielu oli ülikoolis kirev. Viis aastat elamist vanas Pälsoni ühikas jättis kustumatuid mälestusi. «Seal oli ikka tõeline ühiselu,» meenutab Põllo. Toad olid tihedalt rahvast täis ning kogu tegevus käis koridorides – seal tehti teatrit, filmi, kurameeriti jne. «Just sellest ajast pärinevad ka mu parimad sõbrad, keda võib alati usaldada.»
Võrreldes praeguse ajaga oli toonastel tudengitel väga vähe võimalusi ise aineid valida, mistõttu tuli ajalootudengitel ka näiteks meditsiini õppida. «Kohati oli see halenaljakas. Tulevased arhivaarid lahkamise juures omaenese minestamist ootamas,» kirjeldab Põllo muiates.
Meeldejäävamatest õppejõududest tõstab praegune Hiiumaa muuseumi peavarahoidja esile Sulev Vahtret, Helmuth Piirimäed, Märt Tänavat ja Tõnu Luike.
Ülikooliaega jäävad ka Põllo elus suurima vabaduse ja sügavaima üksinduse tundmine, ent töö, mida ta terve elu on teinud, polnuks ilma ülikoolita võimalik, on ta kindel.
Põllo nendib, et karjäär väga otseses tähenduses ei ole teda eriti köitnud, pigem enese areng ja maailmast teadasaamine. «Ülikool avas teadmise, et maailma võimalused avarduvad su oma tahte jõul. Oska vaid tahta. Just neid tahtmise suundi aitaski ülikool näha ja leida.»
Näeb töö vilju
Võrreldes praegust ülikooli oma tudengipõlveaegsega märgib Põllo, et erinevused olenevad olukordadest. «Nii nagu kogu elu, on ka tänane ülikool rohkem individualistlik.» Tänapäeva tudengitel on vilistlase hinnangul sotsiaalne surve suurem. Samas on suuremad ka võimalused, kas või välismaal õppimiseks.
«Kuid Tartu vaim jääb Tartu vaimuks. See õhustik ja inimesed mulle meeldisid ja meeldivad tänini. Eriti tugev Tartu tunne tuleb peale sügiseti. Selline Boldino sügise kihk kihutab takka,» märgib Põllo naeratades.
Kuigi Põllole pakuti ülikooli lõpetades (1979) tööd Tartus ja Leningradis, ei kaalunud Hiiumaad miski üles. «Pidin isegi võitlema, et sinna töökohta saada. Välja võitlesin.» Oma lõputöögi tegi Põllo Hiiumaa rahvariietest.
Hiiumaa on lasknud Põllol tegeleda asjadega, mis talle tõeliselt meeldivad. «Samas olen elanud kiiret ja mitmekülgset elu toredate inimeste keskel ja rahulikus miljöös. Ma ei ole pidanud midagi edendama, kõik on kulgenud iseenesest.»
Põllot rõõmustab, et ta on hakanud nägema oma töö vilju. «Olen tahtnud, et hiidlased väärtustaksid oma saart, ajalugu ja kombeid. Oskaksid olla uhked nende teadmiste üle. Seda on märgata. »
Kiire saareelu
Samas ei ole Põllo oma tegevust Hiiumaaga piiritlenud. Tema hobi ja töö on võimaldanud tal palju reisida. Teistest eredamalt seisab tal meeles esimene reis väljapoole Nõukogude Liitu – 1982. aastal Türki. Oma maailmatunnetuse hindas Põllo ümber pärast Keenia reisi, Euroopast täiesti teistsugust mõtteviisi nägi Jeju saarel Lõuna-Koreas.
Üks kõige kogemusterikkamaid reise oli aga üksinda ja praktiliselt rahatuna 1987. aastal läbi Murmanski ja vana Soomaa Põhja-Norrasse.
Siiani on Põllo juured tugevalt Hiiumaal, kus elutempo on kohati kiiremgi kui mandril, sest tuleb teha nii põhitööd muuseumis, aeg-ajalt ka giiditööd, peale selle igasugused lühiajalised projektid. Mõni aeg tagas pidas Põllo Vesigari puhkemaja, mis on Hiiumaal tunnustatud majutuskoht ning kus on teiste hulgas ööbinud ka president Lennart Meri.
Põllo nendib, et sageli on ikka pigem kiire, aga kiirustada tuleb mõistlikult ja tegeleda ainult sellega, mis huvi pakub.
«Mõne inimese kiire elu on lähemal vaatamisel siiski vaid kiiruse mängimine ja tegemata jätmisele õigustuse otsimine,» on museoloog Põllo kindel.
Piret Õunapuu
Helgi Põllo kursusekaaslane ja sõber,
Eesti Rahva Muuseumi teadur-kuraator
Me läksime 1980. aastal Tartust Hiiumaale Helgile pulma, aga ei teadnud täpselt, kus pulmad toimuvad. Astusime Kärdlas bussist maha ja küsisime teed esimeselt vastutulijalt, et äkki ta teab. Silmapilkselt teadiski, juhatas meid täpselt kohale! Hiiumaal oskavad kõik juhatada, kus Helgi parasjagu asub ja töötab.
Tema visa uudishimu asjade algse olemuseni jõuda on teinud temast oma ametis tõelise korüfee. Ta on tuntud kogu Eesti muuseumimaailmas ja tal on seal ka 1000 ametit. Kindlasti ei ole Eestis muuseumitöötajat, kes ei teaks Helgit.
Kui on vaja tutvustada Hiiumaad, teeb seda tavaliselt Helgi, tehes saarel tänuväärset giiditööd ning olles sealse kultuurielu edendaja. See, et Helgi pärast ülikooli Hiiumaale tagasi läks, on Hiiumaa õnn ja rõõm. Olulisem Helgi töö puhul on siiski tema töö Hiiumaa muuseumis. Aastakümneid Hiiumaa muuseumi peavarahoidjana on tal näiteks kindlasti parim ülevaade maailmas hiidlaste rahvariietest.
Helgi on väga hoolitsev, oli seda juba ülikooliajal. Mina armastasin ülikooliajal kaua magada ning Helgi ajas mind nii üles, et pani mulle ¨okolaadikommi suhu.
Pärast ülikooli lõppu käisime mitmekesi Karjalas. Me naersime rongis nii kohutavalt, et meid taheti maha tõsta. Neid inimesi on väga vähe, kellega võib tohutult ja südamest naerda.
Suvel pärast ülikooli lõpetamist käisime ka Helgiga kahekesi jalgsi ümber Eestimaa. Mina suitsetasin toona. Alati kui puhkamiseks maha istusime ja mina hakkasin suitsetama, sain Helgilt selle halva harjumuse eest lõputult manitseda.
Helgi on ka natuke vanamoodne, ta väärtustab vanu asju. Ta on väga tubli heegeldaja, heegeldab taskurättidele imepeenikesi pitse. Helgi tahab ka siiamaani, et me kirjutaksime korralikke kirju. Mitte nii, et istud arvuti taga ja suts ja valmis.
