 |
| 3+2 süsteemi rakendudes oli tudengite suurim mure massiloengud, kus pidi kohtade nappuse tõttu istuma nii põrandal kui ka aknalaudadel. (Foto: Sille Annuk/Postimees/Scanpix) |
Eesti tudengite vähest huvi välismaale õppima mineku vastu möönavad nii Eesti Üliõpilaskondade Liidu haridusnõunik Tanel Sits, TÜ õppekorralduse peaspetsialist Ülle Hendrikson kui ka Aune Valk, Bologna protsessi nõustaja Eestis selle rakendumise aastail. Asjatundjad põhjendavad seda peamiselt Eesti ühiskonnast tuleneva eripäraga.
Tagasi tulla raskem
«Eesti noored kiirustavad iseseisva elu alustamisega,» märkis Valk. Sitsi sõnutsi ei ole aga sageli tudengitel probleeme mitte kohanemisega välismaal, vaid hoopis Eestisse tagasi tulles. «Tagasi tulles pidavat uuesti sulandumine veel raskem olema kui minnes. Olles aasta või poolteist ära, oled justkui tohutult maha jäänud, sest elu Eestis liigub nii kiiresti,» selgitas Sits. Ent tema kinnitusel on see rahvusvahelistumise kõrvalnähe, millega tuleb harjuda.
Üldkeeleteaduse professori Renate Pajusalu sõnul on probleeme olnud ka välisüliõpilastega, kes on Tartusse õppima tulnud näiteks Erasmuse programmi raames, kuid ei tea õieti isegi, mida nad siit tahavad. «Kõrgkoolidevaheline mobiilsus on küll põhimõtteliselt suurepärane asi, kuid reaalses elus ei tööta see alati kõige efektiivsemalt,» sedastas ta.
Iseseisva eluga alustamine ja vähene mujale õppima mineku huvi sai arvatavasti tõuke majanduskasvu ajal, mis langes ühte Bologna protsessile üleminekuga. Kuna tööjõuturg vajas kiiresti töötajaid, asusidki kolmeaastase bakalaureuseharidusega noored pärast kooli lõppu, kui mitte juba varem, täiskohaga tööle.
Sitsi kinnitusel on EÜL seisukohal, et tudeng võib õpingute kõrvalt töötada, näiteks teha poole kohaga erialast tööd, kuid tema peamine tegevus peaks olema siiski õppimine, mitte leivaraha teenimine, nagu see praegu paraku valdavalt on. Sitsi sõnul on probleem pigem selles, et tööjõuturult ei tulda enam tagasi ülikooli kõrgemat kraadi omandama. Siit tuleneb teine Eestile iseloomulik probleem – ka Tartu Ülikoolis on magistriõppekavu, millel on kohtade täituvusega probleeme.
Kraadide devalveerumine
EÜLi haridusnõunik jääb siiski optimistlikuks ja usub, et kui ühel hetkel on turul bakalaureusekraadiga inimesi palju, hakkab konkurentsis eelise tagama kõrgem kraad. Pealegi võiks seda soodustada praegune majanduslik olukord.
TÜ ökoloogia ja maateaduste instituudi direktori Leho Ainsaare sõnul on rõõmustav, kui enamik spetsialistiharidust nõudvaid töökohti Eestis saavad täidetud vähemalt magistritega. «Kuigi me tunnistame selles protsessis magistrikraadi devalveerumist,» ütles ta.
Professor Pajusalu peab kraadide devalveerumist praeguse aja üldisemaks märgiks. «Kui lähtuda 3+2 õppe terviklikkusest, tähendab see siiski magistriõppe elitaarsuse vähendamist ja lõppkokkuvõttes rohkem haridust,» lisas Ainsaar.
«Jah, see diplom ei ole võib-olla enam nii kõva sõna, aga ühiskond võidab sellest, kui meil on rohkem tarku inimesi,» märkis Sits. Nii Sits kui ka Aune Valk kinnitavad aga, et hoolimata Eesti ühiskonnast endast tulenevatest tõketest kõrghariduse reformimisel, on Eesti Bologna protsessile üleminekul edukas.
«Eesti on reformist väga palju võitnud, ilma selleta oleksime Euroopa kõrghariduselus olematu täpp,» ütles Valk ja rõhutas rahvusvahelist tunnustamist Bologna protsessiga ühinenud riikide vahel. See tähendab seda, et teised riigid saavad aru Eesti kõrgharidusest ja vastupidi.
Sitsi sõnutsi tähendab avatud kõrgharidusruum ka märkimisväärselt rohkem tööd iseendaga. «Ei taha küll kõiki ühe mütsiga lüüa, aga Eesti tudengitel on iseseisva töö jaoks palju oskusi puudu. Neid tuleks harjutada juba keskkooli ajal.»
Kuigi valulik üleminek toimus 2002. aastal, kestab Bologna reform tegelikult siiani, samm-haaval igal aastal. 2010. aastaks peavad kõik meie õppekavad olema vastavuses Euroopa kvalifikatsiooninõuetega.
Õppekava lugemine
Üleriiklik tähtaeg, mil kõik õppekavad Eesti kõrgkolides peavad olema väljundipõhised, on 2009. aasta sügis. Väljundipõhisus tähendab seda, et õppekavad on lahti kirjutatud, väljendades oskusi, mis tudeng õppekava läbides peaks olema omandanud. Väljundipõhisuse vastand on ainepõhisus, mis on kehtinud seni. «Õppekavade ainepõhisus takistab ka mujal varem õpitu ülekandmist, töökogemuse arvestamist ja teisi sarnaseid Bologna protsessi eesmärke,» selgitas Hendrikson.
Sitsi sõnul peavad tudengikandidaadid harjutama end enne ülikooli astumist õppekavu lugema, et teada saada, kes neist pärast lõpetamist võiks saada ning kas just see eriala on ikkagi tõeline kutsumus. «Paljud loevad oma õppekava alles siis, kui hakkavad lõpetama, et saada teada, kas kõik lõpetamiseks vajalikud ained on läbitud.»
Tartu Ülikool on seadnud endale 2009. aasta sügiseks eesmärgi minna täielikult üle Euroopa ainepunktisüsteemile (ECTS). «Vana ainepunktisüsteem (AP) kaob ära, see on suur muutus,» märkis Hendrikson. Kuigi praegugi näeb õppeinfosüsteemis kõrvuti aine mahu arvestust nii AP-s kui ka ECTS-s, peavad programmijuhid muutma kõik punktid ECTS-s täisarvudeks.
Õppeosakond kaalub ka vahesemestri ideed. See tähendaks, et senise õppepikenduse aasta, mida sai võtta pärast viimast kursust, võiks võtta ka vahepeal. «See on üks meede, millega loodame välismaal õppimist soodustada,» märkis Hendrikson.
Suurim probleem, mis takistab Bologna protsessi eesmärkide täitmist, sh välismaal õppimas käimist ning magistrihariduse omandamist, on aga tudengite sotsiaalsete garantiide puudus. Seda ei saa Bologna protsessiga lahendada, sest sotsiaalne dimensioon on iga riigi siseasi, selgitas Sits.
Magistritöö maht võib väheneda
Ülikooli nõukogu otsustas veebruari istungil muuta õppekava statuuti sellisel kujul, et magistritöö miinimummaht oleks vastavuses kõrgharidusstandardiga.
Seni oli sätestatud, et magistriõpe võib lõppeda 20-ainepunktilise (AP) magistritööga või kokku 10-ainepunktilise (5+5) magistrieksamiga. Enamik õppekavu sisaldab aga ka magistritöö koostamisega seotud õppeaineid nagu magistriseminar (4–6 AP), teadustöö metodoloogia (enamasti 2 AP), (uurijaseminar 6 AP) jms, nii et kokkuvõttes võib magistritöö koostamisega seotud ainete maht moodustada 80-ainepunktilisest õppekavast ligi 40 AP.
Edaspidi on magistritöö mahuna sõnastatud «vähemalt 10 ainepunkti», mis annab siiski võimaluse panna õpekavasse ka edaspidi 20-ainepunktilised magistritööd.
3+2 süsteemi rakendudes oli tudengite suurim mure massiloengud, kus pidi kohtade nappuse tõttu istuma nii põrandal kui ka aknalaudadel.
Sille Annuk/Postimees/Scanpix
