 |
| Esimese eristuva asjana jääb Jaapanis silma vilgas elu, kirjud reklaamplakatid ja vilkuvad-sädelevad ekraanid. (Foto: erakogu) |
Esimese eristuva asjana, ka kultuuri¨okina jääb muidugi silma vilgas elu, kirjud reklaamplakatid ja vilkuvad-sädelevad ekraanid, kriiskav muusika ja kõrgetämbrilised tütarlaste hääled, kes kordavad sama juttu, mis ekraanil subtiitritena jookseb, poeuste vahel seisvad töötajad, kes iga möödaminejat poodi kutsuvad ja kõigi ees sügavalt kummardavad.
Kurume ülikooli haigla
Siia mahub veel sushi söömine, templite külastamine ja palju muudki, millega on ametis suurem osa turiste, kui nad esimest ja tõenäoliselt ka viimast korda Jaapanisse satuvad. On ju see riik nii kaugel, nii eraldatud ja piiratud nii oma asukoha kui ka võõrkeeltes suhtlemise võimaluse poolest.
Kuigi ma kirjutasin ankeedile soovina minna praktikale Tokyosse või Osakasse, suunati mind hoopis Lõuna-Jaapanisse umbes 300 000 elanikuga Kurume linna. Linnas on suhteliselt suur ülikool, mille põhiline tõmbenumber on arstiteaduskond, mis on Lõuna-Jaapanis üks paremaid. Vähemalt nii väitsid mulle kohalikud.
Eestlastele on ehk rohkem tuntud rehvifirma Bridgestone, mis on alguse saanud Kurumest, kus asub siiani firma esindus koos tehasega.
Kurume ülikooli haiglal on umbes 1500 voodikohta, mis ületab Eesti suurimad haiglad Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja Tartu Ülikooli Kliinikumi umbes 300 voodikohaga. Peale selle on neil ka helikopter ja PET skänner (aparaat, millega saab tuvastada ainevahetushäireid või uurida ainevahetust teaduslikel eesmärkidel).
Minu praktika sealses ortopeediaosakonnas algas sellest, et mulle üritati selgeks teha, kuidas ma pean kandma kohalikku kitlit ja järgima riietuses kohalikke reegleid, mis olid kuuldavasti üsna ranged ja väikese varieerimisvõimalusega: valge särk, viisakad püksid, valged tennised.
Siiski lahenes olukord minu kasuks, kuna suuruselt sobivat kitlit nende valikus polnud ning samuti lubati mul kanda ka tavalisi kingi.
Loomulikult suheldakse seal 95 protsendil juhtudest jaapani keeles. Inglise keele oskajaid ma ei kohanud ja hakkama tuli saada oma jaapani keele oskusega. Minu jaoks oli huvitav jälgida, kuidas iga aastaga läksid minu ees uksed järjest enam valla tänu jaapani keele oskuse paranemisele. Kui inimene saab rääkida oma emakeeles, väljendab ta ennast sellisena, nagu ta tegelikult on. Võõrkeelne eneseväljendus võib aga jätta inimesest hoopis teistsuguse mulje, eriti sõltuvalt sellest, mis allikast on võõrkeel omandatud.
Harjumuspäraselt kohtlesid kõik jaapanlased mind väga viisakalt, kuigi märkamata ei jäänud ma kellelgi oma heleda naha, natuke teistmoodi kitli tegumoe ja jaapanlaste jaoks erakordselt suure kasvu tõttu (188cm).
Maadlus pesuga
Kuigi paljud üritasid teha nägu, et ma ei hakanud silma, oli siiski silmanurgast näha kiireid uudishimulikke pilke, et kes see suur valge mees siin haiglas on. Seda enam, et Kurume ülikoolis ei ole väga palju vahetusüliõpilasi, aastas võib-olla kuni kolm. Samuti maadlesin ma operatsioonitoa pesuga, mis jättis mu naba paljaks nagu teismelistel tüdrukutel.
Kurume ülikooli haigla teenindusala on piisavalt suur, sealses ortopeediaosakonnas sai näha operatsioone, mida Eestis näeb väga harva. Näiteks oli iga nädal üks skolioosi operatsioon, mida Eestis tehakse vaid Tallinna Lastehaiglas, sedagi üliharva ja enamasti koos Soome kolleegidega. Lisaks oli ka erinevate luu- ja pehmekoe kasvajate operatsioone sagedusega kuni kolm korda nädalas, mida näeb Tartus heal juhul kuni kaks korda kuus. Mõningaid juhtumeid võib Eestis kohata vaid korra 5–10 aasta jooksul, Jaapanis on see aga igapäevane.
Siiski ei leia Jaapanist mingisugust ulmefilmile sarnast operatsioonituba hõljuvate laudade ja laseritega. Lihtsalt mõningad detailid, vahendid ja töövõtted on teistsugused.
Mis mind aga haiglas täiesti jalust rabas, oli inimeste omavaheline suhtlemine. Uskumatu viisakus, täiesti enneolematu sõbralikkus ja ehe hoolivus, millega arstid ja õed patsiente kohtlesid, tulid peegeldusena tagasi ka patsientidelt arstidele nende naeratustena, nende silmadest ja sõnadest, kui arst või õde nende voodi juurde visiidile tuli.
Positiivne oli ka see, et arstiteaduskonnal oli oma spordiklubi, kus olid esindatud väga paljud alad pallimängudest traditsiooniliste Jaapani võitluskunstideni. Spordiklubi kasutasid nii tudengid kui ka arstid. Jõusaal oli avatud 24 tundi nii nagu ka väga paljud Jaapani poed ja söögikohad.
Jaapanis on midagi sellist, mis on pannud mind sinna viimased neli suve järjest tagasi minema ja kui vähegi saan, siis teen seda ka edaspidi. Võimalus kogeda ja tuletada meelde, et maailmas on olemas midagi täiesti teistsugust, midagi, mille loogika on lääneliku arusaamaga võrreldes absoluutselt teistsugune, on reisivaeva ja pingutust igal juhul väärt.
