 |
| (Foto: Andres Tennus) |
Uue rahastamismudeli mõistmiseks on kõige parem unustada esmalt kõik, mis puudutab riiklikku koolitustellimust. Viimane on seotud teadmisega, et riik on kuulanud sotsiaalsete partnerite arvamust, leppinud kõikides õppevaldkondades kokku lõpetajate arvu ning arvutanud ülikoolile eraldatavate vahendite mahu. Riigiga mingis valdkonnas või erialal õppekohtade arvu kokkuleppimine on edaspidi pigem erand ning õppekohal pole enam ka arvestuslikku maksumust. Teenuse tellimise asemel eraldab riik ülikoolile tegevustoetuse, mis kujuneb hoopis teistel alustel. Veelgi enam, ka ülikoolil tuleb ise seada uued reeglid vahendite jaotamiseks valdkondade ja erialade vahel.
Valitud mudel, kus ülikoolidele eraldatakse tegevustoetus, on tänapäeva kõrgharidussüsteemide arenguid silmas pidades hästi mõistetav. Mitmetel põhjustel on tulemusrahastamine saanud trendiks nii Euroopas kui ka maailmas laiemalt ja Eestis nüüd selline uuendusmeelne mudel rakendubki. Ka edaspidi sõlmitakse ülikooliga leping, kuid ülikooli eesmärkide ning riigi pandud kohustuste täitmiseks eraldatav tegevustoetus sõltub tervest reast tulemusnäitajatest, mis on põhiosas kõikidele Eesti kõrgkoolidele sarnased.
Ülikooliseaduses on tulemusnäitajad rühmitatud õppe ulatuse, kvaliteedi ja tulemuslikkuse näitajateks. Kõik näitajad arvutatakse riiklike registrite andmete põhjal ning igale neist seatakse kaal. Piltlikult öeldes jaotatakse vahendid eri suurusega anumatesse ning iga kõrgkool saab anumatest vahendeid vastavalt tulemustele. On näitajaid, mille alusel saavad ülikoolid vahendeid vaid üksteisega konkureerides (nt doktoriõppe lõpetajate arv), ja näitajaid, mis jätavad anuma kõrgkoolile suletuks, kui tulemus puudub (nt korraliste välisõppejõude arv). Tegevustoetus ei tohiks aastate lõikes palju kõikuda, sest hüppelised muutused arvulistes tulemustes pole kõrgharidusele iseloomulikud. Vajalikku stabiilsust lisatakse rahastamisse ka sellega, et kõiki tulemusi arvestatakse kolme viimase aasta keskmisena.
Tulemusrahastamisel on ka teine üldlevinud põhimõte, mida riik kavatseb järgida, eraldades ülikoolile vahendid ühe summana. Sellega rõhutatakse ülikoolide autonoomiat otsustada vahendite sisemise jaotuse üle. Senine riiklik koolitustellimus eraldati samuti ühe summana, kuid kuna teada oli õppekoha arvestuslik maksumus, siis oli ülikooli sees kõige lihtsam jaotada vahendeid sellest teadmisest lähtuvalt. Tegevustoetusele üleminek kaotab õppekohtade suurendamise vajaduse ja sunnib keskenduma tulemustele, kuid ka tulemusnäitajate kasutamises peitub uus probleem ja ohuallikas. Eri riikide eksperdid on tulemusnäitajate väljatöötamisel pidanud tunnistama, et kõige olulisema – õppe kvaliteedi – mõõtmiseks puuduvad head näitajad. Lisaks kätkevad arvulised näitajad endas alati ohtu keskenduda kvaliteedi asemel kvantiteedile. Kunagi ei tohiks keegi kahelda selles, et kõige tähtsam on tagada õppimise ja õpetamise kvaliteet, ja alles siis ükskõik, millise näitaja saavutustase.
Uuele rahastamismudelile üleminek algab 2013. aastal ning see rakendub täies mahus alates 2016. kalendriaastast. 2013. aastal jääb kõrgkoolide rahastamine viimase aasta riikliku koolitustellimuse mahu tasemele ning lisavahendite eraldamisega kompenseeritakse riigieelarvevälise õppe ärajäämine. Järgneval kahel aastal säilib vahendite eraldamisel valdavas mahus senine jaotus, kuid lisavahendite eraldamisel kasutatakse tulemusnäitajaid. Alates 2016. aastast peab haridus- ja teadusministeerium kõrghariduse valdkonna riigieelarvelistest vahenditest 70–75 protsenti jaotama tulemusnäitajate alusel ning ülejäänud osa planeerima riigile oluliste tegevuste toetamiseks.
Tegevustoetuse selle osa moodustavad nii eri strateegiatest kui ka ülikooli missioonist, eesmärkidest ja ülesannetest tulenevad kohustused, nagu näiteks Tartu Ülikooli seadusest tulenev kohustus edendada rahvusteadusi. Et õppetöö, ülikooli asutuste tegevuse või mõne eriala arengu toetamiseks eraldatud vahendite mahud on kõrgkooliti erinevad, siis kujuneb tulemusnäitajatepõhise rahastamise osakaal iga kõrgkooli puhul erinevaks. Veel on vara ennustada, kui hästi kõik paberilt ellu rakendub – palju tööd ja läbirääkimisi seisab ülikooli otsustuskogudel ja eelarvekomisjonil ees.
Aga nüüd mõned mõtted mündi teise külje kohta. Erinevalt tulemusrahastamisest on tasuta kõrghariduse idee toetajat rahvusvaheliste ekspertide ridadest raske leida. Kui selgitada mõnele välisriigi kolleegile meie üliõpilastele ja ülikoolile antud õigusi ja kohustusi, siis väljendab kuulaja pilk kerget hämmingut. Ja ega pikalt ei tahagi selgitada. Aga võib-olla ongi riigi eesmärk just sellises vormis saavutatav. Kui raha on vähe, siis on paratamatu, et tingimusi millegi tasuta saamiseks seatakse palju.
Tulevane sisseastuja peab tänapäeva keerulises maailmas ise enda õigused ja kohustused hoolega selgeks tegema. Tasuta õppimise võimalused sõltuvad näiteks ka sellest, millal on varem õpitud ja lõpetatud, millisel õppekaval ja millal katkestatud või kas üliõpilane on ise lapsevanem ja kui vana on tema laps. Kõik detailid tuleb ülikoolis uut õppekorralduseeskirja koostades selgeks rääkida ja kirjutada.
Ei saa jätta puudutamata ka kõige kummalisemat teemat, mis ülikooliseaduse menetlemisel pidevalt esiplaanile trügis. Hoolimata kõigest jäi ebaselgeks, miks on akadeemilisel puhkusel õppimine riikliku tähtsusega küsimus. Nii nagu läbirääkimistel vahel juhtub, sündis tahtmatult halb kompromiss: üliõpilastel lubatakse edaspidi kuulata loenguid või muul viisil osaleda õppetöös, kuid mitte õppekava täita (loe: sooritada eksameid ja arvestusi). Kuna hea õpetamise korral ei saa osalemist, hindamist ja tagasisidet üksteisest lahutada, on õppejõul ja üliõpilasel sisuliselt võimalik käituda seaduskuulekalt vaid siis, kui välditakse akadeemilisel puhkusel õppimist.
Veel pole teada, millise strateegia ülikoolide kõrgemad otsustuskogud valivad ja kui paljudel õppekavadel tuleb kohe hakata ainepunktide eest maksma, kui täiskoormuse nõue jääb täitmata. Ülikooli astuja peab arvestama, et tasuta õppimiseks on vaja õppimine seada esiplaanile. Tuleb suuta õppida 100%-lise koormusega.
Võib öelda, et münt on jätkuvalt vermimisel, sest palju kõrgharidusreformi aspekte on veel töös. Mitmed määrused valmivad lähikuudel ja lepingute üle peetakse ülikoolidega läbirääkimisi sügiskuudel. Uus rahastamismudel rakendub ülikoolile 1. jaanuarist 2013 ning sisseastujale 2013/2014. õppeaastast.
-------------
Riigieelarvest õppeasutustele kõrgharidustaseme õppe läbiviimise vahendite määramisel arvestatakse:
1) õppe läbiviimise ulatusena vastuvõetud üliõpilaste arvu, välisriigi õppeasutustes õppivate üliõpilaste arvu, ülikoolis õppivate välisriigi üliõpilaste arvu, korraliste õppejõududena töötavate välisõppejõudude arvu ja täiskoormusega õppivate üliõpilaste arvu;
2) õppe läbiviimise kvaliteedina eelmistes tulemuslepingutes seatud eesmärkide täitmist, immatrikuleeritud üliõpilaste eelnevaid õppetulemusi, järgmisel kõrghariduse astmel edasiõppimist ja lõpetanute tööhõivet;
3) õppe läbiviimise tulemuslikkusena ülikooli lõpetajate arvu ja lõpetajate arvu riigile olulistes õppevaldkondades;
4) riiklikult oluliste õppe läbiviimist toetavate tegevustena õigusaktidest tulenevate kohustuste täitmist, õppekavade ja õppevaldkondade õppe läbiviimise erisusi ning muid tegevusi, mille toetamine lepitakse kokku ülikoolile tegevustoetuse eraldamisel.
Allikas: Ülikooliseaduse § 501 lõige 2
(jõustub 01.01.2013, rakendub täies mahus alates 01.01.2016)
