Kristjan Haller soovitab mõelda ambitsioonikamalt ja avatumalt

Ametist lahkuv TÜ teadusprorektor Kristjan Haller rõhutab, et viimastel aastatel on ülikoolis hakatud süsteemsemalt tegutsema ning toetama nn püramiiditippe, mis paistaksid silma ka rahvusvaheliselt. Lisaks annab ta senitehtule tuginedes paar soovitust järgmisteks aastateks.

(Foto: Andres Tennus)

Millised olulisemad märksõnad ülikooli teaduse arengus tooksite välja teadusprorektorina töötatud viimasest viiest aastast?
Esimesena nimetaksin arengukavaga seonduvat. Laiapõhjalisemalt ja süsteemsemalt kui varem analüüsiti kõigepealt eri riikide ja ülikoolide parimaid näiteid, siis Eesti riigi ja Tartu ülikooli olukorda ning seejärel kavandati ülesanded ja rakenduskava võetud ülesannete täitmiseks. Rakenduskava meetmed on sisend eelarve kujundamisele, mis peaks looma toimiva süsteemi eesmärkide saavutamiseks.

Arengukavast rääkides on minu jaoks kaks tähtsat märksõna. Üks on rahvusvahelistumine. Mitte väga kauges minevikus polnud meil ulatuslikke võõrkeelseid õppekavu, meie rahvusvahelistumise tase oli Euroopa arenenud riikidest märgatavalt madalam, see pärssis meie rahvusvahelist konkurentsivõimet. Nüüdseks oleme jõudsalt arendamas võõrkeelseid õppekavu. Viie aastaga on peaaegu kahekordistunud väljastpoolt Eestit pärit teadlaste ja õppejõudude arv.

Teine märksõna seotuna arengukavaga on arusaam valikute tegemise ja prioriteetide seadmise vajalikkusest. Seda loogikat järgib ka arengufond, mille eesmärk on tekitada rahvusvahelisi õppe ja teaduse tõmbekeskusi. See tähendab oma niši leidmist ja sellesse panustamist. Nišš on seda parem, mida kvaliteetsem, originaalsem ja nõutavam see on. Prioriteetide seadmine ei tähenda, et teised valdkonnad või tegevused jääksid tähelepanuta, kuid tipu juures olevad tõmbekeskused on projektid, mida püütakse rahvusvaheliselt hästi nähtavaks teha. Kasu saab kogu püramiid.

Mis on praegused püramiiditipud?
Arengufondi esimeses voorus valiti välja kolm tõmbekeskuse projekti eluteaduste ja meditsiini ning sotsiaalvaldkonnas. Viimane on Euroopa Liidu ja Venemaa uuringute keskus ehk nišš, mida Eesti puhul toetab ajalugu ja geograafia. Teaduspüramiidi tipus olevaks loetakse kõige tuntumad, nõutavamad, originaalsemad ning tulemuslikumad teadlased ja laborid. Kindlasti on siin oma roll edetabelitel. Tartu ülikoolis on paari viimase aasta jooksul kümme teadusvaldkonda kuulunud maailma teaduspüramiidi tipu ühe protsendi hulka. Praegu on neid kaheksa. Viis valdkonda on sinna kuulunud pidevalt. Mulle ei ole teada, et mõni teine Eesti kõrgkool kuuluks mõne oma teadusvaldkonnaga maailma teadupüramiidi tipu ühe protsendi hulka.

Millised viis valdkonda on pidevalt tipus olnud?
Keemia, keskkonnateadus ja ökoloogia, kliiniline meditsiin, taime- ja loomateadus ja üldine sotsiaalteadus, ülejäänud viis on maateadus, bioloogia-biokeemia, materjaliteadus, tehnikateadus, molekulaarbioloogia ja geneetika. See, et Tartu ülikool on ligi pooltes ISI Web of Science’i klassifitseeritavates valdkondades maailma ühe protsendi parimate hulgas, on ülikooli jaoks väga kõrge näitaja.

Mis on seda hüpet maailma tippude hulka võimaldanud?  
Need on ikka samad: kvaliteet, originaalsus, vajalikkus ja viljakus, mis tipu määravad. Suurt rolli mängivad teadusvaldkonna hindamisel teadlaste tsiteeringud ja publitseerimine suure mõjuga ajakirjades. Viie aasta jooksul on Tartu ülikoolis kvaliteetpublikatsioonide arv teadlase kohta suurenenud veerandi võrra. Võib kindlalt väita, et meie teadlaste tegevus on muutunud kvaliteetsemaks. Me jälgime andmeid nii meie kui ka kogu Eesti teadlaskonna teadusmõjukuse kohta ja ma võin öelda, et ühe protsendi mõjukaimate lähedal olevate Tartu ülikooli teadlaste hulk on märkimisväärne. Meie teadus ei põhine ainult neil ligi paarikümnel teadlasel, kes figureerivad edetabelites, vaid ka korralikul tagalal. Viimastel aastatel on välja kujunenud järgmine põlvkond rahvusvaheliselt väga edukaid teadlasi.

Tuleb tõdeda, et märkimisväärselt on edu aidanud tagada Euroopa Liidu rahad: nn strateegilised professuurid, mobiilsustoetused, infrastruktuuri kaasajastamine. Kui ka 5–6 aastat tagasi oli meil üksjagu palju häid teadlasi, siis maha jäime mitmes valdkonnas just aparatuuribaasi ja taristu poolest. Olukord on oluliselt paranenud. Paljude arenenud riikide esindajad on tundnud heas mõttes kadedust mitmete siinsete võimaluste üle. Oluliselt on arenenud ka ülikooli arvutusvõimsus. Loodud on üleülikooliline ja lähiregioonis konkurentsivõimeline mitmetuumaline GRID-põhimõttel töötav arvutibaas. Kindlasti peaks tekkima järgmine hüpe inimvara rohkem väärtustades. Seda on kõik rõhutanud, sest see on arengu loogiline jätk.

Kindlasti on muutunud ettevõtlussuhete ja intellektuaalse omandiga (IO) seotud tegevus. Me oleme loonud arvukalt uusi ettevõtlussuhteid, korraldanud ettevõtluspäevi, teadus- ja arendustegevuse lepingutega oleme suurendanud oma liidripositsiooni Eestis. Kuigi ettevõtlusest saadava tulu puhul on palju kasvuruumi, hindan ma olukorda Eesti tingimustes majandusstruktuurile vastavaks. Ettevõtlusest saadava raha osakaal teaduses on näiteks Inglismaal 4–5%, meil on see veidi alla 3%. Viie aasta jooksul on kolmekordistunud IO turustamisest saadav tulu. Hea on öelda kolmekordne kasv, sest baas oli väga väike, aga kogu sellele valdkonnale on pikalt tähelepanu pööratud ja ma arvan, et lähitulevikus suureneb selle osakaal märgatavalt.

Me oleme ülikooli IO portfelli rahvusvaheliste ekspertide abiga risti ja põiki läbi analüüsinud ja vaadanud, mida arendada, mida mitte. Oleme hoolega jälginud kõige suurema potentsiaaliga leiutisi ja loobunud väiksema potentsiaaliga leiutistest.

Tõstaksin esile ka ideelabori, mis peaks kaasa tooma paradigmaatilise muutuse ülikooli tegevuses. Seni on meie kõrghariduse masinavärgis loovuse arendamine pälvinud liiga vähe tähelepanu.

Kuidas on ideelabor selle poole aasta jooksul käima läinud?
Entusiasm, mida oli esimestel üritustel näha nii üliõpilastes kui ka ettevõtjates, oli oodatust veel suurem. Kuid mõningaid asju oleks võinud ka kiiremini teha. Näiteks mentorluse huvi õpetajas- ja teadlaskonnas on olnud oodatust tagasihoidlikum ning see on olnud üheks tõsisemaks pudelikaelaks. Kõik on väga hõivatud või ei väärtustata sedalaadi tegevust nende töö hindamisel piisavalt. Siin ju kohe ainepunkte, grante ja lepinguid ei jagata.

Paar viimast tahku tooksin veel esile. Reorganiseeritud on teadus- ja arendusosakond (TAO), koostatud on andmebaase, tehtud analüüse, info on tehtud süsteemselt kättesaadavamaks, hallatud suurt bürokraatiat nõudvat lepinguportfelli. On kõlanud arvamused, et TAO võiks enda peale võtta ka suurema osa sisulisest projektide kirjutamisest. Oleme seda aastaid tagasi analüüsinud ja see ei ole nii lihtne, sest eeldab paljude eri valdkondade spetsialistide palkamist sesoonsete ülesannete tarvis, mille kulud lähevad väga suureks. Seetõttu on vajaduse korral selle teenuse sisseostmine ilmselt mõttekam.

Viimane märksõna on Toomemägi. Minu ja paljude mu kolleegide unistusena oleks Toomemägi n-ö ülikooli siseõu, kus saaksid areneda akadeemilised traditsioonid. Elu on Toomemäele juurde tulnud: sotsiaal- ja haridusteaduskond on kolinud endisesse naistekliinikusse, tähetorni kompleks on esimeses osas renoveeritud, töös on vana anatoomikumi uuendamine, ajaloomuuseumi nähtavus on kasvanud.

Olen seda meelt, et peale valdkondlike arengute on liigutud ka suurema süsteemsuse ja erialadevahelisuse suunas. Olgu siin näitajateks teaduskonnaülesed teadusprojektid ja aparatuuriostud, välisteadlaste ülikooli toomine või doktorikoolid. Arengukava koostamise ja rakendamisega on tekkinud hästi töötav horisontaalne tasand tugistruktuuride vahel.

Millised pooleliolevad ülesanded te oma mantlipärijale üle annate ehk milliseid arenguid teaduses tuleks Tartu ülikoolis järgmistel aastatel silmas pidada?
Eestis on seni teadust ja õpet finantseeritud peade arvu järgi, millel on nõrk või olematu korrelatsioon kvaliteediga. Nii õppe kui ka teaduse rahastamise muudatused peaksid tooma olulise muutuse ka ülikoolis, kus saaks enam keskenduda kvaliteedile ja tulemuslikkusele. Meil ei pea siis tööl olema tingimata võimalikult suur arv teatud parameetrite järgi sellele tööle kvalifitseeruvaid inimesi, vaid me saame võtta tööle võib-olla vähem, aga paremaid. Teaduse ja loometegevuse tulem on mittelineaarne selles mõttes, et üks tipptegija võib teha tunduvalt rohkem kui mitu kesist või nõrgemapoolset kokku.

Palju ekspluateeritud termin on erialadevahelisus. See tähendab ka seda, et me peaksime leidma rohkem võimalusi sünergia kasvatamiseks, kus ühte suuremasse tegevusse panustavad eri teadusvaldkonnad.

Milline on erialadevahelisuse olukord praegu?
Ma arvan, et see on märgatavalt paranenud, ka teaduskondadevaheline koostöö. Ülikool on toetanud teaduskondadevahelise aparatuuri soetamist, strateegiliste professuuride loomist, kui see kaasab ülikooli laiemaid huve jne. See eeldab ühest küljest valikute tegemist ja teisalt koostööd. See koosmõju peaks tõstma püramiiditipu kõrgemale. Samas on ülikoolis leida ikka veel pudistamist väikestele asjadele nii temaatiliselt kui ka rahaliselt.

Äärmiselt oluline on tõsta palku ja seda eelkõige nooremate inimeste puhul. Akadeemilise karjääriredeli ülemise osa palk on Eesti tööjõuturul konkurentsivõimeline, kuid pole seda rahvusvaheliselt.

Kas peate silmas professoreid?
Jah. Aga ülikoolis töötavate noorte inimeste palk on piltlikult öeldes tanklaketi teenindaja palga suurusjärgus. Ma pean silmas ennekõike seda kukkumist palgas, kui inimene kaitseb doktorikraadi. Me peame palku tõstma niipalju, et siinne tegevus muutuks neile atraktiivseks. Meie praegune palgaskaala kuulub Euroopa Liidu nn sabagruppi. Me peaksime jõudma kiiresti järgmisse riikide rühma, kus on näiteks Sloveenia ja Tšehhi. See avardaks märgatavalt meie konkurentsivõimet rahvusvahelisel tööjõuturul. Seda ei saavuta vaid Eesti riiklike rahadega, see eeldab kaasatust suurematesse ja rahvusvahelistesse projektidesse, rohkemat ettevõtlust, tööstusfinantseeringuid ja paratamatult tuleb vaadata üle ka praegune inimvara, et kas kõik on kõige õigema töö peal.

Kas see on sama loogika, mida arendas ka Mart Ustav rektorivalimistel, et teadlased ise peavad hakkama rohkem raha sisse tooma?
Mitte nii otseselt. Silmas peab pidama ülikooli eesmärki, mis ei ole ettevõtluslepingute tegemises, vaid tööjõuturu jaoks võimalikult kvaliteetsete spetsialistide ettevalmistamises. Ettevõtluslepingud on meede selle kvalifikatsiooni saavutamiseks. Seal on rõhkude asetuse erinevus.

Eesti praegune majandusstruktuur ja majanduslik olukord ei võimalda teha kiiret ja võimsat hüpet, areng on tulemuslikum ainult rahvusvahelises koostöös, ilma selleta ma suurt perspektiivi ei näe. Selles kontekstis ma ootaksin teadlaskonnalt suuremat teaduslikku ja loovat ambitsioonikust, seda eelkõige ideede puhul: mõelda tuleb palju laiemalt ja suuremalt.

Ülikooli ja Eesti riigi arengut on võimalik muuta tõhusamaks, kui ka riigi tasandil orienteerutakse enam tõmbekeskuste ja prioriteetide arendamisele. Kui teaduspõhist ülikooli ja lihtsalt õpetavat kõrgkooli käsitletaks eraldi niššides ja kui esimeste puhul võetakse ette samasugused meetmed nagu seda on teinud enamik maailma arenenud riike, sh vist kõik meie naabrid. Esimesed ilmingud sellesuunalisest arengust on tekkimas.

Kas see võiks kajastuda peagi ülikoolidega sõlmitavates tulemuslepingutes?
Jah, kuigi tulemuslepingus seda kvaliteeti praegu piisaval kujul veel välja ei paista. Aga eks näeme.

Kas riik peaks ka ütlema, millised on need teadusvaldkonnad, kuhu peaks rohkem ressursse suunama?
See ei ole nii lihtne. Riik kindlasti ei saa ütelda, et nüüd hakake piltlikult öeldes selle molekuliga tegelema. See oleks naljakas. Riik või ettevõtja tellivad vajaminevat parima kvaliteediga kohast, mitte kõike ja kõikjalt. Kui on juba tekkimas või tekkinud nn ants antson, tuleb teda kindlasti toetada. Või kui riigil on kindlad huvid mingi valdkonna arendamise vastu, siis tuleb sellesse panustada süsteemselt, alustades koolist ja õppest ülikoolis, teadustööst, vastava ettevõtluskeskkonna loomisest, sotsiaalpoliitikast, ka teatud soodustuste tegemisest.

Kas praegu on süsteemsest panustamisest riigi tasandil puudus?
Sellest on tugevalt puudus, nii huvist kui ka võimekusest, eriti poliitilisel tasandil.

Kuidas võiks aga ülikool ise olukorda parandada?
Kaugeltki ei saa öelda, et ülikool on kõik ja piisava mahuga hästi teinud.
Teaduses on Tartu ülikool Eestis vaieldamatult põhitegija. 17 Eesti tippteadlasest, kes kuuluvad praegu maailma teadlaspüramiidi tipu ühe protsendi hulka, töötab 15 Tartu ülikoolis. Valdkondadest oli enne juttu. Aga töötades ülikoolis prorektori ja eelnevalt ministeeriumis kõrghariduse ja teaduse eest vastutava asekantslerina, on hakanud silma meie kohatine liigne enesekesksus.

Tartu ülikoolis on palju andekaid ja väga võimekaid inimesi. Nii peabki olema! See professionaalne tase toidab tervet Eestit: meie spetsialistide sõna on Eesti eri kogudes väga kaalukas. Sellest hoolimata on arenguruumi küllaga.

Sooviksin, et vähem oleks olukordi, kus ei taheta võtta enda tuppa või laborisse tööle rahvusvaheliselt tuntud tugevamat tegijat, sest ta teeb ju minust kiiremini, paremini ja rohkem, sest ta mõtleb teisiti. Meil on mentaliteet olla sageli esimene mängija Kapa-Kohilas, selle asemel, et olla Madridi Realis keskmängija või varumeeste pingil. Ülikoolis on palju teadlasseltskondi, kes on ammu avatud, kel on suur teaduslik ambitsioonikus, aga selliseid võiks olla rohkem. Kui see kuidagi õnnestuks, siis oi, milline ressurss ja areng vallanduks! Arusaadavalt on probleem tegelikult olemuslik, mida ei saagi lõplikult lahendada, kuna teadlaste vahel on pidev ja tugev konkurents – on ju teadlase eesmärk teha teaduslik avastus kolleegidest kiiremini ja paremini, teha teisest rohkem.

Lõpetuseks: ma olen siiralt tänulik selle huvitava, avatud ja arendava keskkonna eest, mida on pakkunud kolleegid, kellega koos sel perioodil olen töötanud.