 |
| Hetk SIME keskuse nurgakivi paneku ürituselt. (Foto: Andres Tennus) |
Kõks kopeeris selle mudeli Inglismaalt, kui ta sta¸eeris aastail 2005–2006 Londoni King’s kolled¸is. «Seal on tavaline, et laborid ja osalt ka kontoripinnad on suured ja jagatud, kõigil ei ole oma kabinetti.»
SIME-st saab Eestis ja mitmes aspektis ka võrdluses naaberriikidega ainulaadne keskus. Majja tulevad nn puhtad ruumid, kus on võimalik teha rakuteraapiat. Piltlikult öeldes tähendab see, et inimese kehast võetakse rakud, neid kasvatatakse ja ravitakse laboris ning viiakse siis kehasse tagasi. Lisaks tuleb majja litsentseeritud toksikoloogia labor. «Toksikoloogiaanalüüse tehakse Eestis väga vähe, aga nende järele on suur nõudlus. Selline labor saab olema Eestis ainulaadne.»
Lisaks saab siirdemeditsiinikeskuses olema labor, kus on võimalik uurida väga raskeid nakkushaigusi. Kõige karmimate puhtuse- ja turvameetmetega on neljanda taseme laborid, SIME-sse tulev labor vastab kolmanda taseme tingimustele. Kõksi sõnutsi Eesti lähinaabruses taolist laborit ei ole. Seetõttu loodab ta, et Tartu ülikooli arstiteadlastel avaneb võimalus teha senisest paremal tasandil rahvusvahelist koostööd ning, miks mitte, ka siseneda oma uuringutega hoopis uude valdkonda: kaitsetööstusesse.
Uudsesse vivaariumisse tuleb väikeste katseloomade kuvamistehnoloogia, mis võimaldab hiirtega teatud kaitseid teha ilma neid hukkamata.
Nagu aga uue keskuse nimigi ütleb, saab see olema siirdemeditsiini ehk siirdeuuringute keskus. See tähendab lihtsalt öeldes arstiteaduse rakendamist otseses praktikas ehk tegevarsti abistamist tema igapäevatöös. Kaasajal ütlemata kiiresti arenenud kliiniline genoomika võimaldab nüüd arstidel haigusi täpsemalt ja kiiremini diagnoosida ning testida ravimi sobivust konkreetsele patsiendile. Geneetilised testid on justkui arsti uued ja väga andekad abilised: nad annavad haiguse, patsiendi, ravimi või kõigi nende koostoime kohta oluliselt rohkem ja paremat infot kui senised meetodid. Kas arst seda lisainfot diagnoosimisel või ravi määramisel ka kasutab, on juba tema valik.
Geneetilisi teste kasutatakse üha rohkem ning ka nõudlus nende järele aina kasvab. SIME laborid suudavad nõudlust paremini täita. «Üks SIME eesmärk ongi nende testidega arste aidata,» märgib Kõks, keda on arstiteaduses alati paelunud selle praktiline pool. Ja kuigi meditsiin on üsnagi uuendusmeelne, jõuavad teadusavastused praktilisse meditsiini viivitusega. «Mulle meeldib teadus rohkem, siin saab toimetada eesliinil, tegeleda uute asjadega ning sellega, mis otseselt huvi pakub.»
Käsil mitu teemat
Huvipakkuvaid teadusteemasid on Kõksil mitmeid. Ta tunnistab, et ei teagi, kas korraga mitme eri teemaga tegelemine on hea strateegia või mitte. «Aga see hoiab paremini vormis ja avardab maailmapilti.» Nii on ta uurinud geneetilisi mehhanisme emotsionaalse käitumise taga: 2003. aastalt avastas tema uurimisrühm geeni, mis on tihedalt seotud depressiooni tekkega.
Veidi on professor uurinud teist tüüp diabeeti ning usub, et leiab hiirte abil infot, millest saavad kasu ka seda haigust põdevad inimesed. Hiljuti on aga Kõks koos kolleegidega asunud uurima ainevahetuse ja aju seoseid. «Aju saab organismilt väga tugevaid signaale, kas või selle kohta, kas kõht on täis või tühi.» Niisamuti saab aju signaale näiteks immuunsüsteemilt. Kui kuskil organismis on põletik, siis saab aju informatsiooni, kuidas kehas toimuvat reguleerida. «Esile on kerkimas uus oluline valdkond: kuidas luud reguleerivad ainevahetust.» Need on lihaste järel kehas massilt teine suurim organ. Luud on verega hästi varustatud, haigustega seotud ning toodavad samuti signaalmolekule, ent seni ei ole uuritud, milline on luude seos metabolismi ja ajutegevusega.
«Mulle meeldib vaadata inimest kui tervikut, kelle süda, kopsud, aju ja muud organid töötavad kõik koos,» selgitab Kõks ja toob näiteks teise tüübi diabeedi uurimise. Siiani ei ole teadlased jälile saanud, miks see tekib ning päriselt ei ole suudetud ka ära seletada haiguse tekkemehhanismi, ent huvitaval kombel selgus, et 2003. aastal hoopis teise uurimisteema raames avastatud geen on teist tüüpi diabeediga tihedalt seotud.
Niisiis on Kõksil korraga pooleli mitu uurimisteemat ning samas tegeleb ta justkui rohkem kogu terviku ehk inimesega. Üks teaduslik uurimine jõudis aga tema jaoks alles lähinädalail lõpule: Andrus Veerpalu kasvuhormooni mõõtmise testi juhtum. Juuni lõpus esitasid Tartu ülikooli teadlased oma lõplikud järeldused dopingutesti kohta. Kõksi sõnutsi täiendasid nad lõpparuannet tunduvalt, ent põhijäreldused on protsessi vältel jäänud samaks. «Test ei ole bioloogiliselt adekvaatne ning tal ei ole ka statistilist kandepinda,» resümeerib professor.
Kogu dopingutesti probleem on oma olemuselt sügavalt teaduslik, ka vastaspoolel argumenteerivad teadlased. Esiotsa oli meeskond suurem: ligikaudu 20 teadlast Tartu ülikoolist. Lõpuni kaasatuks jäid põhiliselt kolm: peale Sulev Kõksi ka füsioloogia vanemteadur Anton Terasmaa ning genoomika vanemteadur Krista Fischer. «Olen Kristale ja Antonile südamest tänulik. Nad on väga palju selles keerulises juhtumis selguse toomiseks panustanud ning ilma nende usinuseta ei oleks me suutnud seda teha,» tunnustab Kõks.
Kuigi ka ülikooli seest kuuldus kolleegide taunivaid hääli, et üks Tartu ülikooli professor ei peaks sellise asjaga tegelema, on Kõks enese sõnul kogu protsessist palju õppinud. «Olen õppinud kasvuhormooni kohta, olen saanud targemaks, kuidas WADA (Worls Anti-Doping Agency) töötab, kuidas dopingutestid töötavad, milline on selle valdkonna juriidika, kuidas arbitraa¸ikohus töötab jne,» loetleb professor ning lisab, et toetajaid nii ülikoolist kui ka mujalt on olnud siiski rohkem. Tööd ja vaeva on dopingutesti kallal teadlased näinud tohutult, seda ei hakka professor salgama, ka Veerpalu kohtuistung arbitraa¸ikohtus on olnud WADA ajaloo üks pikemaid: kolm päeva.
Veerpalu protsessi tulemusi on arvatavasti oodata alles sügisel, kindlasti mitte enne Londoni olümpiamänge.
Kirjutas luuletusi
Füsioloogia on Kõksi paelunud juba alates keskkoolist. Pärnu 4. keskkooli (nüüdne Ülejõe gümnaasium) bioloogiaõpetaja viis oma õpilasi korduvalt TÜ anatoomikumiga tutvuma. Kõks käis koolipoisina loomulikult bioloogia-, matemaatika-, keemia- ja füüsikaolümpiaadidel. Kuigi ta oleks võinud edasiõppimiseks valida ka mõne muu reaalteaduse, oli otsus arstiteaduse kasuks kindel. «Sest arstiteadusel on tugev praktiline komponent, samas pead sa oskama hästi ka keemiat, füüsikat. See on natukene piiripealne teadus,» selgitab ta.
Samas huvitus Kõks koolipoisina ka hoopis loomingulisematest tegevustest: talle meeldis luuletusi kirjutada, osava riimiseadmise eest on ta saanud isegi auhinna, Hando Runneli pühendusega raamatu. Kirjanduse õpetaja lihvis noortes kirjaliku väljenduse oskust, mida nüüdne professor peab väga oluliseks: tuleb osata oma tegemistest nii rääkida, et vestluspartner aru saab. Reaalteadlase puhul on hea eneseväljendusoskus hädavajalik, eriti kui tegeletakse probleemidega, mille kandepind on laiem ning mille vastu ka avalikkus enam huvi üles näitab.
Kõksi jaoks ei ole ilmselt kunagi olnud küsimus, mille järgi uuritavaid probleeme valida: ikka suuruse ja olulisuse järgi. Arstiteadlase võimalusi teostada end Tartu ülikooli juures Tartus hindab Kõks üsna heaks. SIME valmimisest ootavad nii tema kui ka kolleegid arenguhüpet. On ju maja nimessegi ime-ootus sisse kirjutatud.
Kõks avaldab, et ta ei ole tingimata Eesti patrioot, kes töötab siin vaid isamaalisusest. «Ma näen, et meil on siin praegu palju teha ja põnev töötada.» Ennekõike peab töö olema intellektuaalselt huvitav, kui see muutub rutiiniks, tuleb midagi ette võtta. Ning iseendale tuleb seada kaugemad eesmärgid, küsida põhimõttelisemaid küsimusi ning mõelda suuremalt.
Seetõttu kiidab ta lahkunud rektoraadi otsust luua arengufond. «Eesti probleem on see, et me kipume väetist laotama ka nendele taimedele, mis suureks ei kasva. See on mujal maailmas ära testitud: toetada tuleb neid, kes oskavad ja suudavad midagi suuremat teha. Eesti puudus on ka see, et vähe on suurelt mõtlevaid inimesi, meil justkui kardetakse suurelt mõelda.» Kõks ei salga, et sellist argust on palju näha ka riigi juhtimises ning endise nõukogu liikmena on ta seda näinud ka ülikoolis.
Kõks ei välista võimalust asuda kunagi administreerivale kohale kas ülikoolis või väljaspool. «Ma saan aru, mis on juhtimine, ma oskan juhtida, aga minu elu eesmärk ei ole saada tingimata juhiks.» Tal on kindel ettekujutus juhtimisest, kus juhil peavad olemas olema kõik juhtimiseks vajalikud hoovad, aga eelkõige õigus otsustada ja kanda selle eest vastutust. «Aga olukord, kus mul puudub õigus otsustada, kuid pean tulemuse eest vastutama, on absurdne.»
Kuni professor Sulev Kõks ei ole asunud administreerivale kohale ning jätnud teadust, juhib ta SIME valmimist ja oma uurimisrühmi ning ligikaudu kümmet juhendatavat. Ning hommikuti autot, kui viib tütar Johannat kooli, sest koolikott on lihtsalt liiga raske. Sügisest lisandub auto tagaistmele ka esimesse klassi minev poeg Hugo.
-------------
Eero Vasar,
akadeemik, professor
Sulev jõudis füsioloogia instituudi laborisse arstiteaduskonna teise kursuse üliõpilasena. Ülikoolis õppimise aja vältel osales ta teadustöös tõelise pühendumisega. Arstiteaduskonda lõpetades oli ta juba kuue teadusartikli kaasautor.
Kuid teadustöö ei olnud tema ainus väljakutse, sest samavõrdselt tegutses ta üliõpilasena ka kliinikus. Seega oli tal kaks selget valikut: kas jätkata edukalt käivitunud teadusuuringuid või võtta tõsiselt käsile arstikutse omandamine.
Hetkel on isegi raske arvata, miks ta valis teadlase keerulise tee, sest samaväärselt edukas oleks ta olnud ka tegevarstina.
Sulevil on mitmeid vägagi olulisi omadusi, mis on aidanud tal jõuda sellele tasemele, kus ta täna on. Esiteks tuleks nimetada väga suurt motiveeritust ja võimet näha uusi arenguid ning võimet neid ka ellu rakendada. Sulevi puhul on unikaalne, et tema kõrge vaimne potentsiaal on heas kooskõlas võimega oma kätega midagi ära teha. Ehk tasub siin meenutada seda, kuidas ta oma kursusekaaslastega uue anatoomikumi keldris ehitas ja sisustas ruumi kirurgiliste eksperimentide läbiviimiseks. Eks see projekt oli mingil määral nende ettevõtmiste eelmäng, millega Sulevil tuleb tegeleda täna.
Kahtlemata on siirdemeditsiini keskuse ehitus ja sisustamine oluline vastutus. Selle tegevuse edukusest sõltub Eesti arstiteaduse areng lähema paarikümne aasta jooksul.
Kindlasti ei ole Sulev joonistatud mees, kellest laulis Lauri Saatpalu. Haarates enda õlgadele üha uusi ülesandeid on võimalik maailma kõiksuses ära lahustuda. Seepärast peab Sulev edasise arengu nimel endas välja arendama võime öelda sagedamini kui tavaliselt «jah» asemel «ei».
Autor: Sigrid Sõerunurk
