Viis nädalat Shanghais juhtimist õpetamas

5. märtsist 8. aprillini olin TÜ õppejõuvahetuse programmi raames külaline Shanghai tehnikaülikoolis. Mobiilsustoetuse taotlemine oli lihtne: pärast veebruari keskel Hiinast kutse saamist täitsin taotlusvormi ja sain varsti heakskiidu. 

(Foto: Tiia Vissak)

Kiirviisa saamisega läks vaid paar päeva. Kuna Hiina pool hoolitses ööbimise eest ja sellega oli 25 protsendi kaasfinantseeringu probleem lahendatud, ei pidanud ma reisiks isiklikke ega teaduskonna vahendeid kasutama.

Kokku lugesin 44 akadeemilist tundi loenguid ja valvasin ligi kolm tundi arvestustöid, lisaks ka hindasin neid. Õpetasin juhtimist ja kuna ma polnud varem seda ainet õpetanud, pidin kogu kursuse (üle 800 slaidi) jaanuaris-veebruaris ette valmistama. Tudengid (kokku 57, arvestusele tuli 55) oskasid inglise keelt küllaltki hästi, kuigi aeg-ajalt aeti sõnu segamini ja otsiti abi sõnaraamatutest. Töö läks neil siiski hästi: keskmiseks tulemuseks tuli 85%. Loengu ajal küsimustele vastama ega midagi ise küsima ei kiputud (aeg-ajalt vaid noogutati ja naeratati küsimustele vastuseks või mõne väite kommentaariks).

Mõned julgemad selgitasid vaheajal, et nende kultuuris pole see kombeks: nad kardavad endast halba muljet jätta. Seega oli minu ülesanne rääkida mikrofoni ning nende ülesanne kuulata ja aeg-ajalt midagi üles kirjutada.

Mulle oli määratud ka kohalik assistent, kes istus aeg-ajalt loengutes, suhtles vaheaegadel tudengitega ja aitas töö ajal korda valvata. Ta ütles ka tudengitele, et nad endale mulle arusaadavad eesnimed valiksid. Valik oli üsna kirju: valiti nii läänepäraseid eesnimesid (Christopher, Christy, Daisy, Vera, Arlene, Frank, Gloria, Mark, Andrew) kui ka eksootilisi variante (Afi, Color, WoodStock, Mars, Tizz, Sephiroth, Fivan, News, Dream, Lucifer, Berg), kusjuures ühel tudengil õnnestus oma uus nimi ära unustada: mulle täitmiseks antud protokollis oli nimeks Peter, töö peal aga juba Bob. Õnneks olid töö peal ja protokollis ka matrikli numbrid.

Auditooriumid jätsid üsna masendava mulje: videoprojektorid töötasid hästi, aga seinad olid hallid, mööbel vana ja põrandad kulunud, kõike kattis paks kriiditolm. Et laua ja tahvli vahel oli üsna vähe ruumi, sain aeg-ajalt kriidiga kokku ja see tegi tudengitele palju nalja. Iga 45 minuti järel oli vaheaeg, millest andis märku kõva plärinaga kell. Osad tudengid jäid auditooriumi istuma, teised läksid koridori oma joogitopsi sooja veega täitma.

Üllatav oli see, et Shanghais pole kombeks hooneid kütta. Et märtsi alguses oli sooja vaid 5 kraadi, oli õppehoone äärmiselt külm ja rõske, seega kandsid nii õppejõud kui ka tudengid loengutes talvejopesid või -mantleid. Alles aprillis oli auditooriumis piisavalt soe, et kampsuniga piirduda. Ülikooli külalistemajas olid õnneks küttefunktsiooniga konditsioneerid.

Ilm muutus üsna palju: aprillis oli mõnel päeval juba 25 kraadi sooja. Lund ega lörtsi ei sadanud kordagi, aga vihma sadas eriti alguses üsna palju. Juba saabudes oli seal küllalt roheline, märtsi teises pooles hakkasid õitsema kirsid, magnooliad ja tulbid. Aprillis oli veel ilusam, seetõttu polnud mul just eriti hea meel maanduda aprillis lumises Tallinnas.

Neljapäevad ja nädalavahetused olid mul vabad, siis külastasin vaatamisväärsusi: loomaaeda, botaanikaaeda, mitmeid muuseume, parke ja templeid. Oli nii tasuta vaatamisväärsusi (Shanghai muuseum) kui ka neid, kus piletihinnaks ligikaudu 20 eurot (akvaarium).

(Foto: Tiia Vissak)

Jalutasin eri linnaosades. Kontrastid olid väga suured: näha võis väga luksuslikke kaubamaju ja ülimoodsaid kontorihooneid ning ka piirkondi, kus jalutavad ringi kanad, kõnnitakse pidžaamas, elatakse hurtsikus ning otse tänaval pestakse hambaid ja pesu, lõigatakse juukseid ja tehakse pediküüri. Hurtsikud on siiski mõningate mugavustega, sest satelliiditaldrikud ja konditsioneerid on ka sellistes piirkondades üsna levinud. Taolised äärmuslikud linnaosad paiknevad üsna lähestikku.

Linn on väga suur, ametlikel andmetel on elanikke 23 miljonit. Ülikool asus kesklinnast kaugel: metroopeatus oli pooletunnise jalutuskäigu kaugusel, sealt oli kesklinna 10 peatust. Metroos olid õnneks ka inglisekeelsed sildid, samuti teatati peatusi lisaks hiina keelele ka inglise keeles, seega polnud linnas orienteerumine eriti keeruline.

Bussiliiklus oli paraku teisiti korraldatud: kogu info (kaardid peatustes ja sildid bussidel) oli vaid hiinakeelne. Söögikohtades ja kauplustes tuli aeg-ajalt kehakeeles suhelda, aga üldiselt sain kõik asjad aetud. Ülikooli sööklas oli õnneks nn rootsi laud, sealt valisin toitu lõhna ja välimuse järgi. See oli üldiselt väga maitsev, õnneks olid seal ka noad ja kahvlid (maisitõlvikuid, konte ja muid kohalikke toite olnuks pulkadega väga raske süüa). Toit terviseprobleeme ei põhjustanud, sest selle valmistamisel järgiti rangeid reegleid: ülikooli kokad kandsid maske, mütse ja kummikindaid. Tänaval müüdi igasugust toitu ja seal hügieenireeglitest eriti kinni ei peetud, seega tänavalt ma enamasti toitu ei ostnud.

(Foto: Tiia Vissak)

Hiinas tundus olevat üldse palju reegleid, mida sageli ignoreeriti: liiklus oli üsna kaootiline, valgusfooride tuled ja liiklusmärgid tundusid olevat pigem soovituslikud, metroodes suunati kõik suuremate kottidega reisijad oma asju läbi valgustama, samas ei juhtunud midagi ka nendega, kes sinna ei läinud, mõnes muuseumis oli silt, mis keelas veepudeliga sisenemise, samas jõid mitmed külastajad seal vett või teed oma termostest.

Tundus, et tööjõudu oli rakendatud kohati üsna ebaefektiivselt. Näiteks oli toidupoes väljapääsu kõrval turvamees ja tema kõrval veel üks töötaja, kelle ülesandeks oli igale kassatšekile tempel peale lüüa, kunstimuuseumis oli ühe töötaja ülesanne igale külastajale kummarduse ja naeratuse saatel tasuta pilet anda ning metroos oli igas jaamas keegi, kes pidi rohelise lipuga vehkima, et rong saaks ära sõita, kusjuures perroonidel olid uksed, mis alles rongi saabudes lahti tehti ning enne lahkumist suleti, seega polnuks võimalik kedagi rööbastele lükata.

Üldiselt suhtuti turistidesse hästi: naeratati, noogutati ja aeg-ajalt õnnestus ka inglise keeles suhelda, kuigi keeleoskuse tase kõikus küllalt palju. Tüütuid tänavakaupmehi («watch, bag... very cheap») oli kohati päris palju, eriti kesklinnas, kuid üldiselt nad varrukast kinni ei võtnud ja nähes, et mind nende kaup ei huvitanud, läksid kiiresti uut võimalikku ostjat otsima. Mõnes kõrvalisemas kohas tundsin ennast ka superstaarina: näidati näpuga ja vaadati suu ammuli, kuid kesklinnas oli turiste palju, seega seal ma õnneks tähelepanu ei pälvinud.

Kokkuvõtteks võin kindlasti soovitada: kasutage juhust, kui peaks tekkima võimalus külastada Shanghaid. Tegevust on seal igale maitsele, tundub, nagu õnnestuks korraga külastada mitut eri riiki ja ajastut. Samuti soovitan kaaluda õppejõudude vahetust: teises ülikoolis töötamine on suur vaheldus ja võib aidata ka tulevikus koostööd teha.