TOIMETAJA KOLUMN: Kui aabitsakukk enam kire…

Käivitan rüperaali ning arvuti palub enda seadistamiseks välja valida ühe keele. Etteantud nimekiri on kenake, esindatud on kõigi Euroopa suuremate riikide keeled. Sealhulgas meie sugulaskeeled soome ja ungari. Aga eesti keelt ei ole.

Sven Paulus (Foto: Anna Voolchitza)

Ja ma ei saagi hästi aru, mispärast pole. Sama lugu telefoniga. Uuendad operatsioonisüsteemi ja telefon uurib, millises keeles sa soovid temaga edaspidi suhelda. Lihtsaim valik tundub inglise keel, sest taas pole emakeelel telefonis kohta.
Arvutialast kõnepruuki kuulates räägime enamasti pigem, et arvuti «kräššib» või tuli sooritada «kopi-peist» tegevus, selmet kasutada emakeelseid termineid. Ja võrgust saab alla laadida ikka «äppe» mitte rakendusi või programmijupikesi. Võib ju tunduda, et see on tühine probleem. Aga kas on? Samal ajal, kui ma seda teksti kirjutan, pakub programm mulle iseseisvalt parandusi, mõistagi inglise keeles. Ehk on see tõepoolest enesestmõistetav, et kogu suhtlus käib varsti vaid inglise keeles ja emakeelt igatsevad taga vaid vanamoelised inimesed. Või on see mugavustsooni mandunud harjumus?
Digitaalne sajand on toonud meie ümber üha suureneva hulga elektroonilisi vidinaid ja järjest enam kulub meil aega kõiksugu ekraanide ees. Enamik aparaatidest tahaks meiega suhelda inglise keeles, sest nii on tootjale lihtsam. Aga mulle näib, et too lihtsus võib pöörduda ühekülgsuseks. Hea küll, miljonite lemmikud Gmail ja Facebook on osaliselt saanud eestikeelse kasutajatoe, kuid need on üksikud kalad meeletus digitaalse info ookeanis.
Usutavasti loob ja määratleb just keel meie reaalsust. Iseküsimus on, kas nõustume mujalt pakutavaga, saades nõnda kaasa raamid ja normid või loome oma keele abil ise uut reaalsust. Märgid viitavad sellele, et lähitulevikus toimub inimese ja masina vaheline suhtlus suuresti kõne abil. Ulmefilmidest nähtu hakkab ses osas tõeluseks saama. Ent mind huvitab küll, millist keelt ma oma arvuti ja muude tehnoloogiliste vahenditega peagi räägin. Küsimus on ka järelkasvus, eriti kui vaadata nooremat põlvkonda, kes süvenenult ja mängleva kergusega kõiksugu ekraanide taga askeldab.
Hetkeks puhkeva kampaania korras võib uudissõnu välmida, ent sellest ei piisa, kui teised keeled pressivad sisse ustest ja ekraanidelt. Hakatuseks tuleks emakeelde ümber panna arvutite operatsioonisüsteemid, mis ei tohiks väga keeruline ja kallis olla. Olen kaugel kurtmisest, et eesti keel sureb välja, kuid praegune areng ei luba ka ülemäärast optimismi. See miljoni inimese vahel jagatud kihiline salakood, mida paljud võõramaalased peavad haldjakeeleks, on suisa uskumatult suur varandus. Hoidkem ja arendagem seda siis teadlikult.