ESSEE: Ülikoolimuuseumide tähenduse muutumine ajas

Tartu ülikooli ajaloo muuseum saab tänavu 35-aastaseks. See iga pole kuigi pikk ei Euroopa ülikoolide ega Tartu ülikooli ajalooga võrreldes. Ülikoolid ühendavad juba ligi tuhat aastat inimesi, kes tahavad õppida ja õpetada. Muuseumid on oluliselt nooremad, ehkki kollektsioneerimine on inimühiskonnale omane olnud aegade algusest. 

Lea Leppik (Foto: Andres Tennus)

Muuseum ülikoolis on seotud teadusliku õpetamisviisi tulekuga ülikoolidesse. Anatoomiateatrid ja õppekabinetid teenisid õppetöö näitlikustamise huve. Renessansi ja varauusaja pedagoogiline mõte tegeles väga palju probleemiga, kuidas muuta õppimine lihtsamaks ja meeldivamaks. Campanella kujutas näiteks oma «Päikeselinnas», kuidas kõik teaduses oluline on kantud piltide ja nappide tekstide abil linna ümbritsevatele müüridele, kus lapsed siis koos õpetajatega selle suurema vaevata selgeks saavad. Näitlikustamise tähtsust tõstis esile ka varauusaja mõjukaim pedagoog Comenius.

Suured maadeavastused tõid Euroopasse palju seninägematut. Kõik see uus nõudis mõtestamist ja süsteemi paigutamist. 17.–18. sajand oli Euroopas süstemaatika kuldaeg. Just sel ajal töötati välja nii looduses esinevate liikide kui ka loodusteaduslike kogude süstematiseerimise alused.

Academia Gustaviana (1632–1665) oli oma aja traditsiooniline ülikool, kus domineeris usuteaduskond ja autoriteediks oli kirjutatud sõna, ennekõike pühakiri. Ülikoolil oli trükikoda ja raamatukogu. Academia Gustavo-Carolina (1690–1710) on tuntud aktiivse uuema teadusmõtte retseptsiooni poolest ja ka teaduskogude osas oldi oma aja tasemel – osteti mündikogu, tehti katseid luua botaanikaaeda, anatoomiateatrit, astronoomiaobservatooriumi. Kuid need arengud katkestas Põhjasõda.

Tartu ülikooli taasavamise ajaks 1802. aastal olid õppekabinetid ülikoolides muutunud normiks ja need kavandati ka Tartu ülikoolile. Kui 19. sajandil toodi teadustöö (mis 17.–18. sajandil oli arenenud peamiselt teaduste akadeemiates ja eraldiseisvates teaduslikes seltsides) ülikoolidesse, hakkasid neis kiiresti kasvama ka teaduslikud kollektsioonid. Ühtlasi leidsid mineraalide, liblikate, kivististe jmt kollektsioonid kohe kasutamist ka õppetöös. Lisaks loodi spetsiaalseid õppekollektsioone, kus püüti saavutada süsteemsust, et kõik oluline oleks esindatud ja teaduslik avastusväärtus polnud oluline. Arusaam õppekollektsioonist haaras füüsikaaparaadid ja mineraalid, kunsti ja herbaariumid, põllutöömasinate mudelid ja sõjanduslikud joonised.

Teaduskollektsioone kujundas romantismiajale iseloomulik eksootika ihalus – eriti hinnas oli kauge ja haruldane. Ka Tartu ülikooli kollektsioonidesse jõudis sel ajal palju materjali ümbermaailmareisidelt ja muidu kaugetest paikadest, kahjuks on küll väga palju sellest tänaseks hävinud. Euroopa 19. sajandi ülikoolimuuseumides on palju sarnast, sest kogumine lähtus ühtmoodi teadusparadigmast. Kogusid näidati heal meelel ka ülikooli külalistele, kuigi sedalaadi kultuuritarbijate ring oli siis veel üsna väike.

19. sajandi keskpaigas tõusis kõikjal esile rahvuslus. See hakkas muutma ka ülikoolikollektsioonide sisu – neisse tuli ikka rohkem kohalikku päritolu materjali. Tartus mängisid selles olulist rolli ülikooli juures tegutsenud teaduslikud seltsid – 1838. aastal loodud Õpetatud Eesti selts (ÕES) ja 1853. tegutsemist alustanud Loodusuurijate Selts (LUS).

Teisalt muutus suurriikidele prestiižiküsimuseks omada midagi üleilmselt väärtuslikku – see oli aeg, kus rööviti kultuurivaradest paljaks Väike-Aasia, Egiptus ja Mesopotaamia ning ehitati pompöössed muuseumid Berliini, Londonisse, Viini, Pariisi. Muuseum oli staatuse sümbol. Tartul polnud võimalusi tuua kohale antiikoriginaale, kuid siinsesse kunstimuuseumi muretseti hästi valitud kollektsioon koopiaid kuulsamatest antiiktaiestest. 19. sajandi II poolel ja 20. sajandi alguses avati kogud üksteise järel ka ülikoolivälisele publikule.

Noor Eesti riik päris endiselt impeeriumiülikoolilt rikkalikud teaduskollektsioonid, mis rakendati nüüd rahvusriigi ideed teenima ja teadust rahva sekka viima. Sündisid Eesti loodust tutvustavad ekspositsioonid, arheoloogia- ja tervishoiumuuseum jmt. Kunstiajalooline fotokogu dokumenteeris palju sellist, mis järgnevalt II maailmasõjas hävis.

Pärast 1946. aastat läks suur osa ülikooli kogudest teaduste akadeemia valdusse. Totalitaarriigid teadsid hästi muuseumi propagandistlikku võimu ja oskasid seda rakendada. Kuigi Õpetatud Eesti Seltsi kogud puistati laiali ja Eesti Rahva Muuseum jäeti ilma näitusepinnata, jäid siiski alles Eesti loodust tutvustavad ekspositsioonid ja jätkus kooliõpilaste toomine neisse muuseumidesse.

Viimasel veerandsajandil on kogu maailmas toimunud õppe- ja teadustöös suured muutused. Uus teadus jätab endast samuti maha kollektsioone, kuid esialgu ei ole me veel harjunud mõtlema rakutüvedest või geeniproovidest kui võimalikest muuseumiobjektidest. Vanad õppe- ja teaduskollektsioonid ei täida seda rolli enam kaugeltki samal määral nagu varem. Kõikjal otsitakse neile uut rakendust. Mõned teadusharud peavad endiselt vajalikuks oma läbikäidud tee tutvustamist ja siin on kollektsioonidest või õppemuuseumidest suur kasu.

Virtuaalmaailm on laiendanud juurdepääsuvõimalusi, aga teisalt õpetanud ka väärtustama originaali. Üldine suund on see, et ülikoolide teaduskollektsioone ühendatakse, avatakse ja püütakse eksponeerida nii, et need teeniksid eri vanuse- ja huvirühmade loomupärast uudishimu ja toetaksid koolide õppetööd. Samas suunas liigutakse ka Tartu ülikoolis. See kõik nõuab aga lisaressursse, nii materiaalseid kui ka inimlikke. Ressursid on meil teadagi napid ja seda olulisemaks muutub küsimus, mida, kellele ja kuidas täpselt siis ikka näidata.

5.–6. detsembril arutletakse ülikooli ajaloo muuseumi valges saalis koos kodumaiste arvamusliidrite ja kolleegidega välismaalt ülikoolimuuseumide oleviku ja tuleviku teemadel. Konverents «Miks ja kuidas eksponeerida akadeemilist pärandit? Akadeemilise muuseumi roll tänapäeva Euroopas» algab mõlemal päeval kell 11 ja kõik huvilised on oodatud.