 |
| (Foto: Andres Tennus) |
Muidu püüab ta Tartust Viljandimaale isa pärandatud mesilinde vaatama minna ikka igal nädalavahetusel, sest miskipärast keegi teine tema perekonnast ei taha suhteliselt kapriissete putukatega tegeleda, märgib Mari muigvelsui.
Mari Järve on ehe kinnitus levinud ütlusele: «Kes teeb, see jõuab.» Lisaks seitsmeaastasele mesilaste pidamise kogemusele aitab ta oma perel Viljandimaa talus õunu kasvatada. Umbes kümneaastases õunapuuaias on ligikaudu 500 madalakasvulist (kuni kahemeetriseks kasvavat) puud, ent sealt ei leia ei «Talvenaudingut» ega «Tellissaart», vaid hoopis Polli sordiaretaja Kalju Kase aretatud ja Eestis vähelevinud sorte, millest osa säilib üle talve lausa märtsi-aprillini. Mõned sordid valmivad tagantjärele ning on küpsed alles jaanuaris.
Mari teab õunte kasvatamisest ja hoiustamisest nii mõndagi. Näiteks ei tohi õunu hoiustada keldris koos teiste aedviljadega. Vanarahvas ütleb, et mullamaitse tuleb juurde. Mullamaitse kohta ei oska Mari midagi öelda, aga hallitama lähevad ühes juurikatega samas keldris seisvad õunad küll. Tavaliselt kevadeni õunad siiski ei seisa. Need ostetakse enne ära, sest hästi säilivatele õuntele huvilisi jagub. Meenõudlus on lausa kolm korda suurem, kui Mari pakkuda jõuab, aga üle viie taru pidada ei jõuakski, kiirematel aegadel kulub mesilindudele terve nädalavahetus.
Perekondliku õunakasvanduse kõrvalt on Mari enese sõnul juba 15 aastat kirjutanud. Peamiselt enese jaoks ja sahtlisse ning neid kirjatükke ka alles hoidnud. «Pedagoogilisel eesmärgil, näidiseks, kuidas ei tohi kirjutada,» selgitab ta.
Tänavu sügisel pälvis Mari laiema avalikkuse tähelepanu oma trükist ilmunud esikteosega «Esimene aasta». Raamatu tegevus toimub lähitulevikus, 2013. aastal, mil Indiast pääseb valla surmav ebolaviirus, mis külvab üle maailma paanikat. Raamatut on kirjeldatud kui kaasahaaravat ja tuumakat ning mõnigi kriitik on imestatud, et tegu on tõesti Mari Järve esikteosega. Ka Mari ise imestas, et raamat nii sooja vastuvõtu pälvis.
Lapsena oli Mari lemmikraamat Astrid Lindgreni «Röövlitütar Ronja, ent varateismelisena avastas ta J. R. R Tolkieni teosed ning peab «Sõrmuste isandat» siiani oma lemmikuks. Tolkieni raamatutes on küll selline eepiline stiil, mida Mari ise ei kasutaks, aga on ka mitmeid teisi aspekte, mis talle imponeerisid, näiteks see põhjalikkus, millega on Tolkien «Sõrmuste isanda» maailma välja joonistanud.
«Kui ma olin teismeline, meeldisid mulle pikad kirjeldused ja kippusin ühe tegelase sisemonoloogidesse ära kaduma. Kuigi ajapikku läks asi paremaks, siis millalgi tekkis tahtmine kirjutada hoopis teistmoodi – tekitada lugu, kus on palju tegelasi ja tegevust ning vähe kirjeldusi.» Sellest eksperimendist kasvaski välja «Esimene aasta». Praegu leiab noor kirjanik, et pigem tahab ta võimalikult vähesega võimalikult palju ära öelda ning vältida üleliigseid sõnu.
Naisel on käsil korraga mitu lugu, vähemalt üks neist võiks ka raamatukaante vahel poelettidele jõuda, ent enne uue aasta kevadet-suve seda ei juhtu, sest selle aja jooksul peab Mari tegelema teistsuguse kirjutamisega – valmima peaks doktoritöö molekulaarbioloogia erialal. Peale doktorantuuri ootab kõrvalerialana lõpetamist ka gümnaasiumi loodusteaduste õpetaja õppekava. «Tahaks ikka mõlemad ära lõpetada,» loodab ta. Miks otsustas Mari teaduse tegemise kõrvalt õpetajaks õppida? «Ma olen hakanud aru saama, kui oluline roll on heal õpetamisel. Ma ei saa öelda, et tulin geneetikat õppima ainult sellepärast, et mul oli nii hea bioloogiaõpetaja, kelle innustusel käisin ka olümpiaadidel, aga ma arvan, et see oli lisaks mu perekondlikule taustale üks oluline mõjutaja,» arutleb ta.
Ülikooliseinte vahel on Mari täheldanud, et üldiselt hoolitakse vähe sellest, kuidas õpetatakse. Paljudel teadlastel puudub motivatsioon pingutada paremaks õppejõuks saamise nimel, sest neid hinnatakse peamiselt granditaotluste, avaldatud artiklite jms põhjal. Seetõttu kannatab Mari hinnangul õpetamise kvaliteet. «Ma ei ütle, et ma tahaksin tingimata õppejõuks saada, aga nii tekkis mul huvi pedagoogika vastu,» selgitab noor geneetik. Eriti loodusteadlastel on tema hinnangul eelarvamused pedagoogika kui «pehme» teaduse suhtes.
Mari hinnangul peaks pedagoogilisi oskusi õpetavad ainekursused olema kõigile doktorantidele kohustuslikud, sest kõik doktorandid peavad andma loenguid. «Aga mitte keegi ei huvitu sellest, kuidas sa neid annad, kas auditoorium üldse midagi aru saab...»
«Minu meelest on väga taunimisväärt suhtumine, et õpetajaks peaksid õppima need, kes muuga (nt teadusega) justkui hakkama ei saa. Kes siis tulevasi teadlasi koolis õpetab, kui õpetajate tase on nõrk?» küsib Mari. Ta on veendunud, et õpetajakoolituse mainet tuleks tõsta.
Peale eelneva annab loodusõpetuse õpetaja kvalifikatsioon tulevikus laiema karjäärivaliku. «Eesti on ju väike ning kui ühel hetkel ei taha enam senise tööga tegeleda või kaob selleks võimalus, siis olles väga kitsalt spetsialiseerunud, oled sunnitud erialase töö pärast välismaale kolima,» põhjendab Mari ja lisab, et tema ei tahaks Eestist ära minna.
Õpetajana kujutaks ta end ette küll, kuigi praktika õpetajana seisab alles ees. Ja kuigi esimene raamat tema sulest on poelettidele jõudnud, ei kujuta Mari end ette elukutselise kirjanikuna. «Raamatu avaldamine on küll tore, aga põhiline on ikkagi kirjutamisrõõm. Ma ei kujuta ette, et see oleks mulle töö.»
Seni jätkab Mari «päris» töö tegemist vaneminsenerina Eesti biokeskuses, kus akadeemik Richard Villems on talle nii ülemus kui ka doktoritöö üks juhendaja. Evolutsioonibioloogia laborisse läks Mari praktikale juba esimesel kursusel. Tagantjärele tunneb ta selle üle vaid rõõmu, sest toona esimest aastat rakendunud 3+2 süsteemi bakalaureusekraadi võis geenitehnoloogia lõpetaja kätte saada ka pelgalt referaadi eest. Need, kellel oli eriala vastu suurem huvi, tahtsid siiski eksperimente teha. Mari nende hulgas. Laboris tegi ta esiotsa nn näpuharjutusi evolutsioonilise bioloogia lektori Jüri Pariku juhendamisel, magistrantuuris hakkas Eesti biokeskuse vanemteaduri Siiri Rootsi käe all uurima Y-kromosoomi markereid ning doktorantuuris lisandus juhendajana akadeemik Villems.
Mari nimetab end inimese populatsioonigeneetikuks (ingl human population genetics), mis tähendab, et ta uurib inimpopulatsioonide omavahelisi sarnasusi ja erinevusi, minevikus toimunud rändeid jms. Tegelikult ei olnudki geenitehnoloogia ülikooli astudes tema ainus valik. Mõnda aega kaalus ta ka ajalugu, ent otsustas viimaks valida selle eriala, mille puhul tal oleks olnud rohkem kahju, kui ei oleks seda valinud. Evolutsioonibioloogia laboris on ta saanud kaks valdkonda omavahel kokku viia, uurides rahvaste ajalugu inimgenoomide kaudu. See oli ka üks põhjus, miks ta esimesel kursusel valis praktikakohaks just selle labori.
«Kritiseeritakse ülikooli ja haridussüsteemi, aga mina olen siit küll hea hariduse saanud. Koos Eesti naisüliõpilaste seltsi ja üldse Tartuga ka harituse ja maailmapildi.» Naisüliõpilasseltsiga seob noort naist perekondlik ajalugu: seltsis on olnud kõik tema pere naised alates vanavanaemast, kes oli seltsi üks asutajaliige. Kuid mitte ainult sellepärast ei astunud ta seltsi. Deviisidesse ja lipukirjadesse suhtus ta toona esmakursuslasena skeptiliselt – need kõlasid liiga pateetilistena. «Ma mäletan, et lugesin ENÜSi põhimõtteid – rahvuslikkus, demokraatia ja individuaalsus – ning mõtlesin, et oot, aga nende kõigiga olen ma ju nõus! Need tundusid mulle omased ning seltskond oli ka kohe algusest peale väga tore.»
Mari kinnitab, et akadeemilisse organisatsiooni kuulumine õpetas talle ka palju sellist, mida ainult alma mater ei oleks suutnud õpetada. Nagu näiteks? «Organiseerimis- ja esinemisoskust, demokraatliku organisatsiooni sisekorraldust ja koosolekute pidamist,» loetleb ta ja lisab, et kuna seltsi kuuluvad mitmesuguste erialade üliõpilased, avardub nii ka üksteise maailmapilt. «Muidu on ju nii, et enamasti suhtled ülikoolis oma teaduskonna inimestega.»
Naisüliõpilaste selts, mis tähistas novembri keskel oma 100. sünnipäeva, sai alguse 1911. aastal, mil tegelikult naistel veel ametlikult ülikoolis õppida ei lubatud, võis käia vaid vabakuulajaks. Nagu juubeliaktusel mitme esineja suust kõlas, on ENÜSi panust Eesti naiste hariduse edendamisse raske ülehinnata. Sarnaselt teiste akadeemiliste organisatsioonidega tegutses ka ENÜS nõukogude ajal salaja edasi. Iga aasta tähistati kellegi neiu Eniisi sünnipäeva.
Mari möönab, et tänapäeval on akadeemiliste organisatsioonide roll muutunud ning üliõpilaste huvi nende vastu jahenenud. «Aga see ei ole üllatav. Esimese Eesti ajal olid ju seltskondliku suhtluse võimalused võrreldes praegusega palju piiratumad.» Mari ei usu, et akadeemiline vaim kaob või et akadeemilised organisatsioonid surevad välja. «Aga ma olen ka selle seisukoha esindaja, et akadeemilised organisatsioonid võiksid rohkem ühiskondlikult sõna võtta, korraldada avalikke konverentse, seminare, diskussiooniõhtuid jms, mitte tegeleda vaid oma siseasjadega.»
Seltsi juubelil aitas Mari juubeliraamatu ja -filmi koostajaid ning majutas seltsi üht vilistlast, energilist 74-aastast vanaprouat, kes oli juubeliks kohale lennanud Argentiinast.
Juubelijärgsel nädalavahetusel käis Mari oma mesilaste juures. Aitas neil talveks valmistuda. Kindluse mõttes tuleks tarud talveks keldrisse viia, arutles ta. Aga enne peab veidi külmemaks minema. Muide, erinevalt juurikatest, ei mõju mesilased samas keldris õuntele halvasti. Kuigi ilmselt on selleks ajaks saak, 2,5 tonni õunu, juba uued omanikud leidnud.
-----------------------
Kristi Lõuk
sõber, TÜ eetikakeskuse projektijuht
Tunnen Mari tänu sellele, et oleme mõlemad Eesti vanima akadeemilise naisüliõpilasorganisatsiooni, Eesti naisüliõpilaste seltsi liikmed. Kohates seltsis Mari, tekkis kohe algusest peale äratundmine, et oleme ühel lainel ja saame asjadest sarnaselt aru. Soodsa pinna lõi sellele kindlasti Mari hea suhtlemisoskus, ent peamiseks põhjuseks julgeksin pidada seda, et jagame mõlemad arusaama, et seltsi jaoks on oluline peale oma liikmete harimise ka tegevus ühiskonna heaks. Semestril, mil Mari pidas tegevseltsis juhataja ametit, oli seltsil ja TÜ eetikakeskusel ühisprojekt «Rohkem naisi poliitikasse», mille raames toimusid arutelud ja ilmus raamat Eesti vabariigi naisministritest. Mari oli siis üks peamisi abilisi ja seltsiliikmeid, kes aitas mul oma topeltkohustustega – töö ja selts – toime tulla.
Mari lai silmaring ja sügavad teadmised ning huvi maailmas toimuva vastu teevad temast väga huvitava vestluspartneri. Need arutelud, nt energiajulgeoleku või haldusreformi üle ei leia aset pelgalt kohvitassi taga, vaid näiteks talumaja seina värvides või õunu korjates.
Maril on sisu ja iseloomu. Leian, et need on peamised põhjused, mis võimaldavad tal oma tegevustes olla nii mitmekülgne. Mari on enda jaoks selgeks mõelnud, mida talle teha meeldib, näiteks meeldib talle kirjutada või mesilasi pidada. Ta ei ole konformist, vaid kõnnib sirge seljaga ja meelekindlalt oma valitud rada. Selle kõige tõttu on ta eeskuju ning talle kuulub oma ainulaadsuses ja kordumatuses minu sügav lugupidamine.
Autor: Sigrid Sõerunurk
