KOLUMN: Ideed, mis väärivad jagamist

Aastanumber 1984 on meile hästi tuntud tänu George Orwelli düstoopilisele romaanile, mis kirjeldas elavalt maailma, kus igasugust uudset ja kastist välja mõtlemist karistati karmilt. Irooniliselt sai aga just tol aastal alguse miski, mille eesmärk on suisa vastupidine – tagada, et jagamist väärivaid ideid tõepoolest ka vabalt jagatakse. Tol aastal toimus nimelt esimene TED-konverents.

Margus Niitsoo (Foto: Andres Tennus)

Konverentsi ideoloogia on väga lihtne. Eesmärk on tuua ühte ruumi kokku eri eluvaldkondade tipud ning lasta neil jagada oma ideid, avastusi ning innovaatilisi lahendusi – seda lootuses, et need aitaks luua uusi ja ootamatuid seoseid ka teiste osaliste peades. Tempo hoidmiseks on esitlused enamasti lühikesed (vaid 18 minutit), et keskendumine ja tähelepanu esinejalt veel ei hajuks.

Esinejatele rõhutatakse, et kuna kuulajad ei pruugi nende valdkonnaga põhjalikult kursis olla, ei tohi kindlasti laskuda tehnilistesse detailidesse, vaid keskenduda just üldpildile ja abstraktsematele ideedele. Erinevalt tavalistest konverentsidest ei kasutata enamasti ka poodiumi, vaid pigem oodatakse esinejatelt vaba suhtlust ja suhestumist publikuga.
Kuna eesmärk on võimalikult eri valdkondade ideede jagamine, puuduvad ka paralleelsessioonid ja kõik jagavad üht ja sama kogemust.

Nagu mainitud, algas kõik 1984 ühe kahjumisse jäänud konverentsiga ning korraldajatel läks kuus aastat, enne kui nad julgesid sellist tüüpi ürituse uuesti korraldada. 1990. aastast alates on konverents toimunud aga igal aastal ning selle populaarsus on üha tõusnud. TED-formaat osutus sedavõrd edukaks, et sarnaseid konverentse hakati korraldama ka mujal ning kohaliku tähtsusega esinejatega. Sellest sai alguse TEDx traditsioon, mille raames on praeguseks ka Eestis toimunud juba viis konverentsi (ning plaanis on juba ka järgmine TEDxTartu konverents 26. novembril 2011). Aastast 2006 on esinemiste videod olnud internetist avalikult kättesaadavad. 2011. aasta keskpaigaks oli neid videoid vaadatud kokku enam kui 500 miljonit korda.

Minu enda esmakordne kokkupuude videotega oli ligi kaks aastat tagasi. Kuidas see täpselt juhtus, enam ei mäletagi, kuid kindel on see, et minu harjumusi muutis too esimene kokkupuude kohe. Varem olin harjunud vabal ajal kas lugema või sarju vaatama, kuid pärast seda kokkupuudet veetsin paar järgmist kuud suurema osa oma õppetöövälisest ajast just selle konverentsi eri aastate ettekannete kütkes – algselt vaid tehnoloogia- ja psühholoogia-, kuid hiljem ka äri-, bioloogia- ja kunstiteemalisi videoid sisuliselt sisse ahmides. Tutvustasin seda ühtlasi kõigile oma tuttavatele ning täheldasin paljude puhul samasugust huvi.

Millest selline reaktsioon? Kindlasti peab tõdema, et 18-minutilised videod on väga hea formaat, mis sobib tarbimiseks nii kahe loengu vahel kui ka kodus söömise kõrval. Samas ei ole see kindlasti ainus ega peamine põhjus. Palju olulisem on see, kuidas hea esineja võib ka väga keerulise ja täiesti tundmatu valdkonna ning problemaatika 18 minutiga selgeks rääkida ja teha seda nii, et kujuneb huvi sügavamalt edasi uurida. Just huvist kantud motivatsiooni ongi aga tänapäeval eduks vaja.